välja kutsudes. «Aga ma olin juba nõus arssinapikkusel maa-alal elama!»
«…Momendil olen ma väga nõrk, kuid… nähtavasti on haigus möödas. Kui ma ennist välja tulin, siis ma teadsin, et ta mööda läheb. Ah jaa: Potšinkovi majani on ainult paar sammu. Tingimata Razumihhini juurde: kui ka oleks üle paari sammu… las võidab kihlveo!… Las lõbustab ennast – pole viga, olgu!… Jõudu, jõudu on vaja, ilma jõuta ei saa midagi; kuid jõudu peab jõuga muretsema ja seda nad just ei teagi,» lisas ta uhkelt ja enesekindlalt juurde ning lahkus vaevalt jalgu järele vedades sillalt. Uhkus ja eneseusaldus kasvasid temas iga silmapilguga; järgmisel minutil polnud ta enam see inimene, mis ta oli eelmisel. Kuid mis siis nii iseäralikku sündis, et temas kõik ümber pöördus? Ta ei teadnud seda isegi; temale kui õlekõrrest kinnihaarajale näis äkki, et ka tema «võib elada, et on veel elu, et tema elu pole surnud ühes vanaeidega». Võib-olla oli ta otsuse tegemises liiga läbematu, kuid selle peale ta ei mõelnud.
«Aga jumalasulast Rodioni palusin ometi meelde tuletada,» välgatas tal äkki peas. «Noh, see on… igaks juhuks!» lisas ta juurde ja hakkas ise oma poisikeseliku tembu üle naerma. Ta oli kõige roosilisemas meeleolus.
Razumihhini leidis ta kergesti üles; Potšinkovi majas tunti juba uut elanikku ja kojamees juhatas talle kohe teed. Juba poolel trepil võis kära ja paljude inimeste jutukõma kuulda. Välisuks oli pärani lahti; kostis valju kisa ja vaidlust. Razumihhini tuba oli kaunis suur, koos oli viieteistkümne inimese ringis. Raskolnikov jäi esikusse seisma. Siin, vaheseina taga, askeldasid kaks pererahva teenijat kahe suure samovari, pudelite, taldrikute ja pirukate ning suupistete vaagnate ümber, mis olid toodud pererahva köögist. Raskolnikov saatis Razumihhini järele, kes jooksis vaimustuses siia. Juba esimesel pilgul võis märgata, et ta on ebatavaliselt palju joonud, ja ehk küll Razumihhin kunagi ei suutnud end purju juua, ometi oli seekord nagu pisut märgata.
«Kuule,» ruttas Raskolnikov rääkima, «ma tulin sulle ainult ütlema, et sina võitsid kihlveo ja et tõepoolest ükski inimene ei tea, mis temaga võib juhtuda. Sisse astuda ma ei või, olen liiga nõrk, silmapilk kukun ümber. Ja sellepärast tere ning jumalaga! Aga homme tule minu poole…»
180
