gest aru, kuni viimse peensuseni, ja ka Zametov sai aru. Nojah, ühe sõnaga, Rodja… asi on selles… Ma olen täna tilgakese võtnud… Kuid sellest pole midagi… asi on selles, et see mõte… saad sa aru? hakkas neil tõepoolest pähe kinni… mõistad? See tähendab, ükski neist ei julgenud seda välja öelda, sest see on ju kõige meeletum lollus, ja iseäranis siis, kui see värvija kinni võeti, lõhkes kõik nagu seebimull ja kadus igaveseks. Aga milleks nad on lollpead? Ma andsin Zametovile siis pisut naha peale – see jäägu meie teada, vennas, ole hea, ära tee väljagi, et tead; olen tähele pannud, et tema on väga õrn; see oli Laviza juures – kuid täna, täna sai kõik selgeks. Peaasi on Ilja Petrovitš! Seekord kasutas ta sinu minestust politseis, aga endalgi hakkas pärast häbi; ma tean ju…»
Raskolnikov kuulas ahnelt. Razumihhin lobises purjus peaga asja välja.
«Minestusse langesin tol korral sellepärast, et oli umbne ja et haises värskest õlivärvist,» ütles Raskolnikov.
«Veel seletab! Mitte ainult see värv: põletik valmis terve kuu ette; Zossimov ju teab! Aga kuidas see poisinolk nüüd on löödud, seda ei suuda sa lihtsalt ette kujutadagi! Ta ütles, et pole sinu väikest sõrmegi väärt! Mõnikord on tal, vennas, head mõtted. Kuid tänane õppetund «Kristallpalees» – see ületas kõik! Sa hirmutasid ta ju alguses ära, ajasid ta krampidesse! Sa panid ta ju jällegi seda inetut mõttetust peaaegu uskuma, kuni pärast, äkki – näitasid talle keelt: «Noh, kas said nüüd?» Täius! Nüüd on ta maadligi surutud, hävitatud! Oled meister, jumala eest, see oli neile paras! Oh, et ka mind seal ei olnud! Nüüd ootas ta sind hirmsasti. Ka Porfiri tahab sinuga tuttavaks saada…»
«Aa… ka see juba… Aga miks nad mu hullude kirja panid?»
See tähendab, mitte hullude kirja. Kullakene, ma olen sulle vist liiga palju välja lobisenud… Teda üllatas ennist nimelt see, et sind huvitab ainult see üks punkt; nüüd on selge, miks huvitab; tundes seda asjaolu… ja kuidas see sind siis ärritas ning haigusega segi oli põimunud… Ma olen pisut purjus, ainult, kurat teda teab, tal on mingisugune oma idee… Mina ütlen sulle: vaimuhaiguste kallal on ta aru kaotanud. Kuid sina saada põrgusse…»
182
