Umbes pool minutit vaikisid mõlemad.
«Kuule, Razumihhin,» lausus Raskolnikov, «ma tahan sulle midagi öelda: tulin praegu surnu juurest, keegi ametnik suri ära… ma andsin kõik oma raha sinna… ja peale selle suudles mind seal üks olend, kes, kuigi tõepoolest kunagi oleksin tapnud, ometi oleks… ühe sõnaga, ma nägin seal veel üht teist olendit… tulekarva sulega… siiski, lähen metsa oma jutuga; olen väga nõrk, toeta mind… kohe on ju trepp…»
«Mis sul viga on? Mis sul on?» küsis Razumihhin ärevalt.
«Pea käib pisut ringi, kuid asi pole selles, vaid selles, et olen nii kurb, nii kurb! Nagu mõni naine… tõepoolest! Vaata, mis see on? Vaata! Vaata!»
«Mis on?»
«Kas sa ei näe? Minu toas on valgus, näed? Läbi prao…»
Nad seisid juba viimase trepi ees, perenaise ukse kõrval, ja tõesti, alt võis näha, et Raskolnikovi pugerikus oli valgus.
«Imelik! Võib-olla Nastasja,» tähendas Razumihhin.
«Sel ajal ei käi ta kunagi minu juures, pealegi magab ta juba ammugi, kuid… mulle on see ükskõik! Jumalaga!»
«Mis sinuga on? Ma ju saadan sind, lähme koos!»
«Tean, et koos, kuid ma tahtsin sinuga siin jumalaga jätta, su kätt suruda. Noh, anna käsi, jumalaga!»
«Mis sul on, Rodja?»
«Ei midagi… lähme… sina oled tunnistajaks.»
Nad hakkasid mööda treppi üles minema ja Razumihhinil välgatas mõte, et võib-olla Zossimovil on ehk siiski õigus. «Oh! Rikkusin ta meeleolu oma lobisemisega!» pomises ta endamisi. Ukse juurde jõudnud, kuulsid nad toas hääli.
«Mis siin ometi on?» hüüatas Razumihhin.
Raskolnikov puudutas esimesena ust ja lükkas selle pärani lahti, lükkas lahti ja jäi lävel kivinenult seisma.
Ema ja õde istusid sohval ja ootasid teda juba poolteist tundi. Millegipärast ootas tema neid kõige vähem ja ka kõige vähem nende peale mõtles, sellest hoolimata, et ta veel täna teistkordse teate sai nende väljasõitmisest ja peatsest siiasaabumisest. Kõik need poolteist tundi olid nad teineteise võidu Nastasjale küsimusi ette ladunud, kes veel praegu nende ees seisis ja neile oli jõudnud
183
