purjus! Toon ta Rodja juurde ja pärast kohe teile; tähendab, tunni jooksul saate tema kohta kaks teadet; minult, mõistate, ja arstilt endalt; see pole juba enam sama, mis minult! Kui asi on halb, vannun teile, toon teid ise siia, on aga hea – siis heitke magama. Mina ise jään terveks ööks siia, kotta, tema ei kuule seda. Zossimovil käsin perenaise juurde jääda, et oleks käepärast. Noh, mis siis temale praegu parem on: teie või arst? Arst on ju kasulikum, tingimata kasulikum! Noh, minge siis koju! Perenaise juurde minna on võimatu; mina võin, aga teie – ei; ei lase, sest tema… sest ta on loll. Ta saab minu pärast Avdotja Romanovna peale kadedaks, kui te teada tahate, ja ka teie peale… Aga Avdotja Romanovna peale tingimata. See on sootuks, sootuks üllatav iseloom! Siiski, ka mina olen loll!… Süljata selle peale! Lähme! Usute mind? Noh, kas usute mind või ei?»
«Lähme, ema,» ütles Avdotja Romanovna, «vististi teeb ta nõnda, nagu lubab. Ta äratas juba venna meelemärkusele ja kui see tõsi on, et arst nõus on siia öömajale jääma, mis siis veel parem oleks?»
«Vaat teie… teie mõistate mind, sest teie olete – ingel!» hüüdis Razumihhin vaimustuses. «Lähme! Nastasja! Jookse silmapilk üles ja istu seal tema juures, tulega; veerand tunni pärast olen tagasi…»
Pulheeria Aleksandrovna polnud küll veendunud, kuid ometi ei ajanud ta enam vastu. Razumihhin võttis neil mõlemal käe alt kinni ja tiris nad trepist alla. Siiski, ema oli Razumihhini pärast rahutu: «ehk küll käbe ja hea, aga kas ta suudab seda täita, mis ta lubab? Ta on ju niisuguses seisukorras!…»
«Aa, mõistan, teie arvate, et mina olen niisuguses seisukorras!» rääkis Razumihhin tema mõtetele vahele, neid aimates, ja astus oma päratu suurte sammudega mööda kõnniteed, nii et daamid vaevalt talle järele jõudsid, mida tema ise muidugi tähele ei pannud. «Lollus! See tähendab… mina olen täis kui molkus, kuid asi pole selles; ma pole mitte viinast purjus. Niipea kui ma teid nägin, lõi mul kohe pähe… Aga minu peale võib süljata. Ärge pange tähele: ma luiskan, pole teie vääriline… Ma pole mingil määral teie vääriline!… Niipea kui teid olen ära viinud, kallan siinsamas kanalis endale kaks ämbrit vett pähe ja valmis… Kui te ometi teaksite, kuidas ma teid mõlemaid armastan!… Ärge naerge ega vihastuge!… Vihastuge kõigi peale, mitte
189
