aga minu peale! Mina olen tema sõber ning seega ka teie sõber. Mina tahan nõnda… Ma tundsin juba ette… mullu, oli kord niisugune silmapilk… Siiski, mitte midagi ei tundnud ma ette, vaid teie langesite kui taevast. Aga mina ei maga vist kogu öö… See Zossimov kartis ennist, et ta läheb hulluks. Sellepärast ei peagi teda ärritama…»
«Mis te ometi räägite?» hüüdis ema.
«Kas tõesti arst ise ütles seda?» küsis Avdotja Romanovna hirmunult.
«Ütles jah, kuid asi pole selles, hoopiski mitte selles! Ta andis ka niisugust rohtu, pulbrit, ma ise nägin, aga nüüd tulite teie… Oh!… Parem oleksite võinud homme sõita! See on hea, et ära tulime! Tunni aja pärast raporteerib teile Zossimov ise kõik. Tema juba ei ole purjus! Ja ka mina saan kaineks… Miks ma enda nii täis tõmbasin? Aga sellepärast, et kiskusid vaidlusse, äraneetud! Vandusin, et ei hakka vaidlema!… Patravad niisugust lollust!… Peaaegu oleksin riidu läinud! Ma jätsin onu sinna – juhatajaks… Einoh, uskuge või mitte: nõuavad täielikku isiksuse puudumist, selles leiavadki just õige maigu! Ainult et mitte ise olla, võimalikult endaga mitte sarnaneda! Seda peetaksegi nende poolt kõige kõrgemaks progressiks. Ja kui nad veel algupäraselt luiskaksid, aga…»
«Kuulge,» sõnas Pulheeria Aleksandrovna pelglikult vahele, kuid see valas ainult õli tulle.
«Ja mis te siis arvate?» hüüdis Razumihhin veel enam häält kõrgendades. «Kas te arvate, et ma olen nende luiskamise poolt? Lollus! Mulle meeldib, kui valetatakse! Vale on ainuke eesõigus, mis kuulub inimesele kõigi organismide seas. Valetad – tõeni jõuad! Sellepärast olengi inimene, et valetan. Pole veel ühegi tõeni muidu jõutud, ilma et poleks korda neliteist, võib-olla ka sada neliteist valetatud, ja see on omasugune auväärsus, noh, aga meie ei oska omast peast valetadagi! Valeta mulle, kuid valeta omapäraselt, ja ma annan sulle suud. Omapäraselt valetada, see on peaaegu parem kui teiste, võõraste järgi tõtt rääkida; esimesel juhul oled inimene, teisel – ainult lind! Tõde ei põgene, aga elu võib sul hinge seest välja võtta, näited on olemas. Noh, mis me siis praegu oleme? Meie kõik, ilma erandita, istume alles teaduse, arenemise, mõtlemise, leiutiste, ideaalide, soovide, vabameelsuse, mõistuse, kogemuste ja kõige, kõige,
190
