kovi vaatama minna, kuid naisterahvaste juurde läks ta vastu tahtmist ja suures kahtluses, sest ta ei usaldanud joobnud Razumihhinit. Kuid ta enesearmastus leidis kohe rahulduse ja isegi tasu: ta mõistis, et teda oodati tõepoolest nagu mõnd oraaklit. Ta istus siin täpselt kümme minutit ja suutis selle aja jooksul Pulheeria Aleksandrovnat täiesti rahustada ja veenda. Ta rääkis haruldaselt kaastundlikult, kuid tagasihoidlikult ja kuidagi liialdatud tõsidusega, just nagu seda teeb kahekümne seitsme aastane arst tähtsal konsultatsioonil, ja mitte ainukese sõnagagi ei kaldunud ta asjast kõrvale ega avaldanud väiksematki soovi naisterahvastega rohkem isiklikesse ja erasuhetesse astuda. Juba sisse minnes märganud, kui pimestavalt ilus on Avdotja Romanovna, püüdis ta kohe nõnda teha, nagu ei paneks ta seda sugugi tähele, pöördudes kogu kõneluse kestel ainuüksi Pulheeria Aleksandrovna poole. See kõik valmistas talle suurt sisemist rahuldust. Haige kohta ütles ta aga, et peab tema seisukorda praegusel silmapilgul täiesti rahuldavaks. Tema arvates on haiguse põhjuseks peale halva majandusliku seisukorra viimastel kuudel veel mõned hingelised mõjud, «haigus on nii-öelda mitmete keeruliste hingeliste ja materiaalsete mõjude, ärevuse, kartuste, murede, mõnesuguste ideede… ja muu saadus». Zossimov märkas möödaminnes, et Avdotja Romanovna hakkas siin eriti hoolega kuulama, ja peatus selle juures pisut pikemalt. Kuid Pulheeria Aleksandrovna äreva ja argliku küsimuse peale «mõnesugustest kahtlustest hulluksminemise suhtes» vastas ta rahuliku ja otsekohese naeratusega, et tema sõnu on liialdatud; et haige juures on muidugi tähele pandud mingisugust kinnismõtet, midagi, mis osutab monomaania poole, sest tema, Zossimov, peab praegu eriti silmas seda ülihuvitavat arstiteaduse osa, – kuid ometi tuleb meeles pidada, et haige sonis peaaegu tänaseni ja… ja muidugi kinnitab ja lahutab nüüd omaste tulek ta meelt ning mõjub päästvalt. «Ainult kui võimalik oleks hoiduda uute eriliste vapustuste eest,» lisas ta tähendusrikkalt juurde. Pärast seda tõusis ta üles, kummardas soliidselt ja lahkelt, kuna teda õnnistused, palav tänulikkus ja palved saatsid; Avdotja Romanovna sirutas talle isegi käe, ilma et jumalagajätja seda oleks taotlenud, ja nõnda lahkus ta, olles oma külaskäiguga, veel enam aga iseendaga, täiesti rahul.
«Homme räägime; heitke magama, kohe, tingimata!»
195
