kinnitas Razumihhin koos Zossimoviga lahkudes. «Homme, võimalikult vara, olen raportiga teie juures.»
«Siiski, kui kütkestav neiu on see Avdotja Romanovna!» tähendas Zossimov peaaegu keelt nilbates, kui nad mõlemad olid tänavale jõudnud.
«Kütkestav? Sa ütlesid kütkestav!» möirgas Razumihhin ja kargas äkki Zossimovi kallale, temal kõrist kinni haarates, «Kui sa kunagi peaksid julgema… Mõistad? Mõistad?» karjus ta ja raputas arsti kraest, surudes vastu seina. «Kuulsid?»
«Lase lahti, purjus kurat!» tõrjus teda Zossimov tagasi. Ja seejärel, kui Razumihhin oli ta juba lahti lasknud, vaatas ta temale tungivalt silma ning hakkas äkki laginal naerma. Razumihhin seisis, pea norus, tema ees süngeis ja tõsiseis mõtteis.
«Muidugi, mina olen eesel,» lausus ta, sünge nagu pilv, «kuid ometi… sina samuti.»
«Noh, tead, mitte sugugi samuti. Mina rumalustest ei unista.»
Nad läksid vaikides ja alles Raskolnikovi korteri juurde jõudes katkestas Razumihhin sügavas mures vaikimise.
«Kuule,» ütles ta Zossimovile, «sa oled tubli meesterahvas, kuid ma tean, et peale kõigi muude halbade omaduste oled sa veel naistekütt, pealegi veel üks sopasemaid. Sa oled närviline, nõrk rämps, üleannetu, oled rasva läinud ega suuda millestki loobuda, – kuid seda nimetan ma juba sopaks, sest see viib otseteed sopani. Sa oled enda niivõrd ära hellitanud, et usu, kõige vähem ma mõistan seda, kuidas sa küll nõnda saad hea ja ennastsalgav arst olla. Magab teine sulgpadjul (ise arst!), aga öösi tõuseb haige pärast üles! Kolme aasta möödudes sa haige pärast enam ei tõuse… Einoh, pagan võtku, asi pole selles, vaid hoopiski muus: sina magad täna öösi perenaise toas (suure surmaga sain ta niikaugele!), mina aga köögis: nõnda on teil hea juhus lähemalt tuttavaks saada! Mitte see, mis sina mõtled! Siin, kas tead, pole selle varjugi.»
«Ma ei mõtlegi ju…»
«Siin, tead, on häbelikkus, sõnakehvus, tagasihoidlikkus, julm neitsilikkus ja kõige selle juures – ohked, ning sulab kui vaha, aina sulab! Kõigi maailma kuradite nimel, päästa mind tema käest!… Amüsantne!… Teenin selle tasa, pea panen pandiks.»
Zossimov hakkas veel enam naerma.
196
