ära tappis! Siin aga – üleni närudes kogu kvartali jõhkard, algav haigus, ja niisugune kahtlus! Kõik selle raevutseva hüpohondriku kaela! Ühes hullumeelse ja haruldase auahnusega! Siinsamas võib-olla peitubki haiguse alguspunkt! Noh, aga kurat võtku!… Ahjaa, see Zametov on tõepoolest armas jõmpsikas, ainult, hm!… Asjata rääkis ta eile seda. Suur lobasuu!»
«Aga kellele ta rääkis? Minule ja sinule!»
«Ja Porfirile.»
«Mis sellest, et Porfirile?»
«Muide, on sul nende, tähendab, ema ja õe peale mingit mõju? Et nad temaga täna ettevaatlikumad oleksid…»
«Küllap räägivad teised kokku!» vastas Razumihhin vastu tahtmist.
«Ja miks ta nii väga selle Lužini peale vihastub?… See on nähtavasti rahakas inimene ja neiule vististi mitte vastumeelne… kuid neil enestel pole ju midagi? Mis?»
«Mis sa ometi pärid?» hüüdis Razumihhin ärritatult. «Kust mina tean, kas on midagi või ei ole? Küsi ise, võib-olla saad teada…»
«Ptüi, kui rumal sa mõnikord oled! Eilne aur alles peas… Nägemiseni; täna minu nimel oma Praskovja Pavlovnat öömaja eest! Pani ukse kinni, minu «tere hommikut» peale ei vastanud läbi uksegi, aga ise tõusis juba kell seitse üles, samovar viidi köögist koridori kaudu sisse… Mina polnud väärt tema silmi nägema…»
Punkt kell üheksa ilmus Razumihhin Bakalejevi numbritesse. Mõlemad naisterahvad ootasid teda ammu-ammu hüsteerilise kärsitusega. Nad olid juba kell seitse või isegi veel varem üles tõusnud. Razumihhin ilmus tumedana nagu öö, kummardas kohmakalt, mispärast ise kohe vihastus – enese peale mõistagi. Oma arve oli ta peremeheta teinud: Pulheeria Aleksandrovna tormas talle vastu, haaras tal mõlemast käest kinni ja pidi neid peaaegu suudlema. Argselt heitis noormees pilgu Avdotja Romanovnale; kuid ka selle kõrgis näos oli praegusel silmapilgul niipalju tunnustust ja sõprust, niisugune täielik ja ootamatu austus (pilkavate pilkude ja halvasti varjatud paratamatu põlguse asemel!), et Razumihhinil oleks tõepoolest kergem olnud, kui teda oleks vastu võetud sõimuga, sest muidu hakkas juba liiga piinlik.
201
