tam ja… ja ometi (tal tuleb meelde) on ka temal hinge peal mõned asjakesed… mitte just autud, kuid siiski!… Aga niisugused mõtted tal olid! Hm!… Ja seda kõike Avdotja Romanovnaga kõrvu seada! Noh, aga pagan võtku! Olgu! Kuid jään meelega niisuguseks räpaseks, ilgeks, trahterlikuks, sülgan selle peale! Lähen veel hullemaks!…»
Niisuguselt monoloogilt tabas teda Zossimov, kes oli maganud Praskovja Pavlovna juures saalis.
Ta laks koju ja enne minekut tõttas ta pilku haigele heitma. Razumihhin teatas talle, et see magab nagu nott. Zossimov käskis teda mitte enne äratada, kui ta ise ärkab. Ise lubas kella üheteistkümne paiku tagasi tulla.
«Ainult kui ta kodus on,» lisas ta juurde, «Ptüi, kurat! Isegi oma haige üle pole võimu, mine siis arsti! Ei tea, kas läheb tema nende juurde või tulevad need siia?»
«Ma arvan, et need tulevad muidugi siia,» vastas Razumihhin, kes küsimuse eesmärki mõistis, «ja hakkavad oma perekondlikest asjust rääkima. Ma lähen ära. Sinul kui arstil on muidugi rohkem õigust.»
«Ega minagi tema pihiisa ole; tulen ja lähen; nendetagi on palju tegemist.»
«Üks asi teeb mulle muret,» lausus Razumihhin kulmu kortsutades, «eile lobisesin talle teel purjus peaga kõiksugu lollusi… kõiksugu… muuseas, et sa kardad, nagu… oleks tal kalduvus hullumeelsusele…»
«Ka naisterahvastele lobisesid sa eile selle välja!»
«Tean, et see on rumal! Kas või löö mind! Aga ütle, oli sul tõepoolest mingi kindel mõte?»
«Lollus, ütlen ma; mis kindel mõte! Ise ju kirjeldasid teist monomaanina, kui mu tema juurde tõid… Eile aga valasime veelgi õli tulle, see tähendab, sina oma jutuga… maalrist; kena jutt, võib-olla just selle tõttu ta aru kaotaski! Oleksin ma täpselt teadnud, mis politseis sündis ja et seal keegi lontrus teda selle kahtlusega… solvas! Hm!… Siis poleks ma eile seda rääkida lubanud. Monomaanid teevad ju tilgast ookeani, näevad ilmsi olematut… Niipalju kui mina eilsest Zametovi jutust mäletan, selgus sellest mulle asi juba pooleldi. Ah, mis!… Tean üht lugu, kus keegi hüpohondrik, neljakümneaastane mees, kes ei jõudnud laua ääres välja kannatada kaheksa-aastase poisi igapäevaseid pilkeid, selle
200
