Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/205

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

kes pole ka sõnarohkete killast, ja see, mis ma kuulsin, on isegi pisut imelik…»

«Mis te siis kuulsite?» küsisid mõlemad naised korraga.

«Muidugi mitte midagi nii väga iseäralikku. Sain üksnes teada, et see abielu, mis oli juba täiesti korraldatud ja äpardus ainult mõrsja surma tõttu, polnud proua Zarnitsõnale sugugi meeltmööda… Pealegi räägitakse, et mõrsja polnud välimuselt iluski, räägitakse, et isegi inetu… ja haiglane ja… ja imelik… kuid siiski näib, et tal ei puudunud teatavad head omadused. Tingimata pidid tal mingisugused väärtused olema, muidu oleks võimatu mõista… Ka kaasavara polnud mingisugust ja seda poleks ta arvessegi võtnud… Üldse on niisuguses asjas raske otsustada.»

«Olen kindel, et ta oli väärikas tütarlaps,» tähendas Avdotja Romanovna lühidalt.

«Jumal andku mulle andeks, kuid ma rõõmutsesin seekord tema surma üle, ehk ma küll ei teadnud, kumb kumma oleks hävitanud: Rodja tema või tema Rodja,» lõpetas Pulheeria Aleksandrovna; pärast seda hakkas ta ettevaatlikult ja peatudes ning alatasa Dunjale pilke heites, mis sellele nähtavasti piinlik oli, jällegi eilse Raskolnikovi ja Lužini vahelise kokkupõrke üle järele pärima. See sündmus erutas teda nähtavasti kõige enam, ajas talle peaaegu hirmu peale. Razumihhin rääkis jällegi kõik, pikalt ja laialt, kuid nüüd lisas ta ka oma arvamuse juurde: tema süüdistas otseteed Raskolnikovi, et see oli solvanud Pjotr Petrovitšit ettekavatsetult, ja seekord leidis ta haiguses vähe põhjust vabandamiseks.

«Selle mõtles ta veel enne haigust valmis,» lisas ta juurde.

«Mina arvan sedasama,» ütles Pulheeria Aleksandrovna rusutud näoilmel. Kuid teda üllatas väga, et Razumihhin seekord Pjotr Petrovitši suhtes nii ettevaatlik oli ja temast peaaegu austavalt rääkis. Samuti üllatas see ka Avdotja Romanovnat.

«Teie olete siis Pjotr Petrovitšist niisugusel arvamusel?» ei läbenud Pulheeria Aleksandrovna küsimata jätta.

«Teie tütre tulevasest mehest ei võigi ma teisel arvamusel olla,» vastas Razumihhin kindlalt ja palavalt, «ja seda ei räägi ma ainult labase viisakuse tõttu, vaid sellepärast… sellepärast… noh, kas või ainult sellepärast, et Avdotja Romanovna ise on vabal tahtel seda inimest


205