«Rahaküsimust kõrvale jättes, – vabandage, et ma seda meelde tuletan (pöördus ta Zossimovi poole), – ei teagi ma, millega ma seda ära olen teeninud, et teie minu vastu nii eriliselt tähelepanelik olete. Lihtsalt ei saa aru… ja… ja see on mulle isegi raske, sest ma ei mõista seda: ma avaldan otsekoheselt teile oma arvamust.»
«Ärge ärrituge,» hakkas Zossimov sunnitult naerma, «oletage, et teie olete minu esimene patsient, kuid minusugune, kes alles hakkab praktiseerima, armastab oma esimesi patsiente nagu oma lapsi, mõned isegi armuvad neisse. Aga mina pole ju patsientide poolest rikas.»
«Temast ma juba ei räägi,» jätkas Raskolnikov Razumihhinile näidates, «ka tema pole peale mure ja solvamiste minu käest midagi saanud.»
«Küll aga luiskab! Oled sa täna õige tundlikus meeleolus või?» hüüdis Razumihhin.
Oleks tal teravam pilk olnud, siis oleks ta võinud näha, et tundlikust meeleolust ei võinud siin juttugi olla, vaid oli midagi sootuks sellele vastupidist. Ent Avdotja Romanovna pani seda tähele. Üksisilmi ja rahutult jälgis ta venda.
«Teist aga, emake, ei julge ma suudki paotada,» jätkas Raskolnikov nagu hommikul pähetuubitud õppetükki. «Alles täna taipasin pisut, kuidas teie eile mind oodates siin pidite piinlema.» Seda öelnud, ulatas ta äkki käe tummal naeratusel õele. Kuid tema naeratuses ilmnes seekord tõeline, võltsimatu tundmus. Dunja võttis sirutatud käe kohe vastu ja surus seda palavalt, ise rõõmus ja tänulik. Pärast eilset sõnavahetust pöördus vend esimest korda õe poole. Ema näos särasid rõõmujoovastus ja õnn, nähes venna ja õe lõplikku ja sõnatut leppimist.
«Vaat sellepärast ma teda armastangi!» sosistas kõike liialdav Razumihhin ja pöördus energiliselt toolil. «Tal on mõnikord niisugused liigutused!…»
«Ja kui hästi see kõik temal välja tuleb,» mõtles ema endamisi. «Kui suursugused tujud tal on ja kui lihtsalt, delikaatselt ta eilse arusaamatuse õega lõpetas – ainult sellega, et niisugusel silmapilgul käe sirutas ja heal pilgul vaatas… Ja kui ilusad silmad tal on ja kui ilus on kogu ta nägu!… Ta on välimuselt isegi ilusam kui Dunja… Kuid, mu jumal, missugune ülikond tal on, kui koledasti on ta riietatud!… Afanassi Ivanovitši jooksupoiss Vasja on paremini riides!… Ja nii väga, nii väga tahaksin praegu tema juurde, langeksin talle kaela ja…
212
