Pulheeria Aleksandrovna nägu särama lõi. «Ma ei räägi seda nii nagu eile,» lisas ta juurde, pöördudes Razumihhini poole ja surudes sõbralikult tema kätt.
«Mind pani ta täna isegi imestama,» lausus Zossimov, kes külaliste tuleku üle oli väga rõõmus, sest kümne minuti jooksul oli ta juba haigega jutulõnga kaotanud. «Päeva kolme, nelja pärast, kui nõnda edasi läheb, on ta täiesti nagu enne, see tähendab, nagu oli ta kuu või kaks tagasi… või ehk ka kolm. Sest see algas juba ammugi ja kaugelt ning valmis pikkamisi… eks? Kas mõistate nüüd, et olite ehk ka ise süüdi?» lisas ta ettevaatlikul naeratusel juurde, nagu kardaks ta ikkagi teda veel millegagi ärritada.
«Väga võimalik,» vastas Raskolnikov külmalt.
«Mina räägin seda selleks,» jätkas Zossimov, kes oli maigu suhu saanud, «et täielik paranemine oleneb peaasjalikult ainult teist endast. Nüüd, kus teiega võib juba rääkida, tahaksin teile südame peale panna, et peab tingimata kõrvaldama algsed, nii-öelda ürgsed põhjused, mis haiglase seisukorra tekkimiseks on kaasa mõjunud, ja siis saate terveks, muidu võib veel halvemaks minna. Neid esialgseid põhjusi ma ei tea, kuid teile enesele peaksid nad teada olema. Te olete tark inimene ja olete muidugi iseend vaadelnud. Mulle näib, et teie terviserike langeb kokku ülikoolist lahkumise silmapilguga. Te ei tohi ilma tegevuseta jääda ja seepärast näib mulle, et töö ja enesele püstitatud kindel eesmärk võiksid teid väga aidata.»
«Jajah, teil on täiesti õigus… katsun kohe ülikooli astuda ja siis läheb kõik… nagu lepase reega…»
Zossimov, kes oma tarka nõu osalt ka daamidele mõju avaldamiseks kasutas, oli muidugi pisut piinlikus olukorras, kui ta oma jutu lõpul kuulajat vaadates selle näos muiet tähele pani. Siiski, see kestis ainult silmapilgu. Pulheeria Aleksandrovna hakkas kohe Zossimovit tänama, eriti öösise võõrastemajas käimise eest.
«Kuidas, ta käis ka öösi teie juures?» küsis Raskolnikov nagu ärevaks saades. «Tähendab, ka teie ei maganud pärast oma teekonda?»
«Ah, Rodja, see oli ju ainult kella kaheni. Kodus ei heitnud me ju Dunjaga ka kunagi enne kella kaht magama.»
«Ka mina ei tea, millega teda tänada,» jätkas Raskolnikov äkki kulmu kortsutades ja silmi maha lüües.
211
