Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/214

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

kui ma poolsonides ringi kolasin, äratallatud inimese peale sattusin… ühe ametniku peale…»

«Sonides? Kuid sa mäletad ju kõik,» ütles Razumihhin vahele.

«Tõsi küll,» vastas Raskolnikov selle peale kuidagi iseäranis hoolikalt, «mäletan kõik, kuni viimse peensuseni, aga mine võta kinni, milleks ma seda tegin, seal käisin, seda rääkisin? Seda juba ei oska ma hästi seletada.»

«Liiga tuntud nähtus,» segas kõnelusse Zossimov, «teo kordasaatmine on mõnikord isegi meisterlik ja keeruline, kuid oma tegude üle valitsemine, tegude algpunkt on korrast ära ning oleneb mitmesugustest haiglastest muljetest. Sarnaneb unega.»

«See on ehk isegi hea, et ta mind peaaegu hullumeelseks peab,» mõtles Raskolnikov.

«Nõnda talitavad ehk ka terved,» tähendas Dunja, Zossimovile rahutult otsa vaadates.

«Üsna õige märkus,» vastas see. «Selles mõttes oleme tõepoolest kõik õige sagedasti peaaegu nagu hullumeelsed, ainult selle väikese vahega, et «haiged» on pisut rohkem hullud kui meie, sest siin tuleb tingimata piiri silmas pidada. Harmoonilist inimest, tõsi, ei ole peaaegu olemaski; kümnete, võib-olla ka paljude sadade tuhandete seas leidub üks inimene, ja seegi üsna nõrga eksemplarina…»

Sõna «hullumeelne» juures, mis armastatud teemale sattunud Zossimovi huulilt libises, kortsutasid kõik kulmu. Raskolnikov istus, nagu ei paneks ta midagi tähele; ta oli mõttes ja ta kahvatuil huulil oli imelik naeratus. Nähtavasti jätkas ta mingisugust arupidamist.

«Noh, mis selle purukstallatuga siis oli? Ma segasin sind!» hüüdis Razumihhin ruttu.

«Mis?» ütles Raskolnikov nagu unest ärgates. «Jah… noh, ma määrisin enda verega ära, kui aitasin teda koju kanda… Ahjaa, emake, eile tegin midagi lubamatut: tõepoolest polnud täie aruga. Eile andsin kõik raha ära, mis te mulle saatsite, andsin… tallatu naisele… matuseks. Lesk on tiisikuses, haletsemisväärne naisterahvas… kolm väikest vaeslast, näljas… tuba on tühi… ja veel on tütar… Võimalik, et te isegi oleksite andnud, kui oleksite näinud… Mõistan, mul polnud selleks mingit õigust, eriti aga nüüd, kuna ma tean, kuidas teie selle raha saite. Et aidata, selleks peab esiteks õigus olema,


214