muidu: Crevez, chiens, si vous n’êtes pas contents.»[1] Ta hakkas naerma. «Eks ole nõnda, Dunja?»
«Ei, mitte nõnda,» vastas Dunja kindlalt.
«Aa! Ka sinul on… omad plaanid…!» pomises Raskolnikov peaaegu vihase ja pilkava naeratusega talle otsa vaadates. «Seda oleksin pidanud ometi taipama… Mis siis, kiiduväärt; nõnda on sul parem… ja küllap jõuad niisuguse piirini, millest enam üle ei astu – ja saad õnnetuks, aga kui astud – saad võib-olla veel õnnetumaks… Siiski, see kõik on lollus!» lisas ta ärritatult juurde, pahandudes oma innukusest. «Tahtsin ainult öelda, et teilt, ema, palun ma andeks,» lõpetas ta teravalt ja järsult.
«Jäta see, Rodja, ma olen kindel, et kõik, mis sa teed, on hea!» sõnas ema rõõmsalt.
«Ärge olge kindel,» vastas poeg, kuna naeratus ta suu viltu kiskus. Järgnes vaikus. Selles kõneluses, vaikimises, leppimises ja andeksandmises oli midagi pingelist ning kõik tundsid seda.
«Justkui kardaksid teised mind,» mõtles Raskolnikov endamisi, vaadates altkulmu ema ja õde. Ja tõepoolest Pulheeria Aleksandrovna kartiski, mida rohkem vaikis, seda enam kartis.
«Neist eemal olles aga armastasin neid nii väga,» välgatas Raskolnikovil peas.
«Tead, Rodja, Marfa Petrovna on surnud!» kargas viimaks emal suust.
«Missugune Marfa Petrovna?»
«Ah mu jumal, Marfa Petrovna Svidrigailova! Ma kirjutasin ju temast nii palju sinule.»
«Ah, jah, mäletan… Ah suri ära? Tõesti?» võpatas Raskolnikov äkki, nagu unest ärgates. «Kas tõesti surnud? Mis haigusse?»
«Mõtle ometi, äkki!» ruttas Pulheeria Aleksandrovna kõnelema, kes poja uudishimu tõttu julgemaks sai. «Ja just samal ajal, kui mina sinule kirja saatsin, samal päeval! Mõtle ometi, see hirmus inimene on nähtavasti oma naise surma põhjuseks. Räägitakse, ta olevat teda hirmsasti peksnud.»
«Elasid nad siis nõnda?» küsis Raskolnikov õe poole pöördudes.
«Ei, isegi ümberpöördult. Naisega oli ta alati kannat-
- ↑ Kärvake, koerad, kui te rahul ei ole! (pr. k.)
215
