ära minna tähendab niisama palju kui ähvardus teid mõlemaid maha jätta, kui te pole sõnakuulelikud, pealegi jätta teid silmapilgul, kus ta teid on juba Peterburi kutsunud. Noh, mis sa arvad: kas võib niisugust Lužini ütlust samuti pahaks panna, nagu siis, kui see oleks näiteks tema (ta näitas Razumihhinile), Zossimovi või mõne muu kirjutatud?»
«Ei,» vastas Dunja elavamaks saades, «ma sain väga hästi aru, et see on liiga naiivselt väljendatud ja et ta võib-olla pole suurem meister kirjutamises… Seda seletasid sa hästi, vend. Ma ei oodanudki…»
«See on ju kohtulikult väljendatud, kuid kohtulikult on võimatu teisiti kirjutada, ning sai jämedam, kui võib-olla ta isegi tahtis. Muide, ma pean sulle veel pisut meelehärmi valmistama: selles kirjas on veel üks ütlus, üks laim minu kohta, pealegi veel üsna alatu. Raha andsin ma eile lesele, kes on tiisikuses ja surmani vaevatud, ja mitte «matuse ettekäändel», vaid otseteed matuseks, ning mitte tütrele – «teatavate elukommetega» neiule, nagu tema kirjutab (keda ma eile esimest korda elus nägin), vaid nimelt lesele. Kõiges selles näen ma liiga kärsitut soovi mind määrida ning teiega riidu ajada. Ka see on jällegi kohtulikult väljendatud, see tähendab – eesmärk on liiga avalikult ja liiga naiivse kärsitusega paljastatud. Ta on tark inimene, kuid et targalt talitada – selleks ei jätku ainult mõistusest. See kõik iseloomustab inimest ja… ma ei arva, et ta sind kõrgelt hindaks. Avaldan seda sulle aga üksnes õpetuseks, sest ma soovin sulle südamest head…»
Dunja ei vastanud; ta oli oma otsuse juba ennist teinud ja ootas ainult õhtut.
«Kuidas siis sina nüüd otsustad, Rodja?» küsis Pulheeria Aleksandrovna, kes sai tema uue, asjaliku kõnetooni tõttu veel enam rahutuks.
«Mis tähendab «otsustad»?»
«Aga Pjotr Petrovitš kirjutab ju, et sind õhtul meie juures ei oleks, ja et tema läheb ära… kui sina tuled. Noh, mis sa siis teed… tuled?»
«See pole muidugi mitte enam minu, vaid kõigepealt teie otsustada, kui see Pjotr Petrovitši nõudmine teid ei solva, ja teiseks, Dunja otsustada, kui ka tema end solvatuna ei tunne. Mina aga teen, nagu teile parem on,» lisas Raskolnikov kuivalt juurde.
«Dunja on juba otsustanud ja mina olen temaga täiesti
222
