ühel nõul,» tõttas Pulheeria Aleksandrovna vahele rääkima.
«Ma otsustasin sind, Rodja, paluda, tungivalt paluda tingimata sel kohtamisel olla,» ütles Dunja. «Kas tuled?»
«Tulen.»
«Ka teid palun ma kella kaheksaks meile tulla,» pöördus ta Razumihhini poole. «Ema, ma kutsun neid ka.»
«Ja väga hea, Dunja. Noh, nagu olete otsustanud,» lisas Pulheeria Aleksandrovna juurde, «nõnda olgugi. Mulle on nõnda kergem; ma ei armasta silmakirjalikkust ja valet; parem räägime puhast tõtt… Vihasta või ära vihasta nüüd, Pjotr Petrovitš!»
IV
Sel silmapilgul avanes tasakesi uks ja pelglikult ringi vaadates astus sisse tütarlaps. Kõik pöördusid imestudes ja uudishimus tema poole. Raskolnikov ei tundnud teda kohe ära. See oli Sofja Semjonovna Marmeladova. Eile nägi Raskolnikov teda esimest korda, kuid niisugusel silmapilgul ja niisuguses olukorras ning rõivastuses, et tema mällu oli jäänud hoopis teistsuguse isiku kuju. Praegune tulija oli tagasihoidlikult ja isegi kehvalt rõivastatud neiu, alles nooruke, peaaegu tütarlaps, tagasihoidlikkude ja viisakate kommetega; selge, ent nagu pisut hirmunud näoga. Seljas olid tal väga lihtsad kodused rõivad, peas vana ja moestläinud kübar; ainult käes hoidis ta nagu eilegi päevavarju. Leides ootamatult toa inimesi täis olevat, ta mitte ainult ei kohmetunud, vaid kaotas sootuks pea, lõi kartma nagu väike laps ja tegi juba liigutuse, et ära minna.
«Ah… see olete teie…!» ütles Raskolnikov suures imestuses ja äkki kohmetus.
Talle tuli järsku meelde, et ema ja õde Lužini kirja tõttu pealiskaudselt juba teavad kellestki «teatavate elukommetega» neiust. Just äsja oli ta Lužini laimu vastu protesteerinud ja tähendanud, et nägi seda neiut eile esimest korda, ja äkki astub see neiu ise sisse. Tuli ka see meelde, et ta mitte sugugi ei protestinud ütluse vastu «teatavate elukommetega». Kõik see välgatas tal äkki ebaselgelt läbi pea. Kuid hoolsamini vaadates nägi ta, et see alandatud olend on juba niivõrd alandatud, et tal
223
