sid? Milleks?… Ja mispärast just salaja? Einoh, oli sul siis täis aru peas? Nüüd, kus juba hädaoht möödas, ütlen sulle seda otsekoheselt!»
«Nad tüütasid mind eile väga,» pöördus Raskolnikov häbematult väljakutsuva naeratusega Porfiri poole, «sellepärast jooksin ma endale teist korterit otsima ja võtsin hulga raha kaasa. Härra Zametov nägi ju raha. Noh, Zametov, olin ma eile terve või sonisin ma, otsustage teie!»
Nähtavasti oleks ta sel silmapilgul heameelega Zametovi ära kägistanud. Selle pilk ja vaikimine olid talle liiga vastikud.
«Minu arvates rääkisite väga arukalt ja isegi kavalalt, ainult olite liiga ärritatud,» ütles Zametov kuivalt.
«Täna aga rääkis mulle Nikodim Fomitš,» pistis Porfiri Petrovitš vahele, «et tema kohanud teid eile, juba väga hilja, ühe ametniku pool, keda hobused olid tallanud…»
«Noh, võtame või selle ametniku!» haaras Razumihhin sõnasabast kinni. «Mis, kas polnud sa selle ametniku juures hull? Andsid viimase raha lesele matuseks! Tahtsid aidata, andnud viisteist, andnud kakskümmend, noh, jätnud kolmgi rubla endale, aga tema vinnab kõik kakskümmend viis sinna!»
«Kust sina siis tead, ehk leidsin ma eile kusagilt varanduse? Sellepärast olingi helde käega… Härra Zametov teab ju, et ma varanduse leidsin…! Vabandage, olge head,» pöördus ta värisevate huultega Porfiri poole, «et me niisuguse tühja arutlusega teid pool tundi tülitame. Olete juba tüdinud, mis?»
«Minge ikka, otse vastupidi! Otse vastupidi! Kui te teaksite, kuidas te mind huvitate! Huvitav on vaadata ja kuulata… ja ma pean tunnistama, olen nii rõõmus, et te viimaks heaks arvasite tulla…»
«Anna vähemalt teedki, kurk kuivab!» hüüdis Razumihhin.
«Ilus mõte! Ehk joovad teised ka? Kas sa ehk midagi… olulisemat ei taha, enne teed?»
«Kasi minema!»
Porfiri Petrovitš läks teed käsutama.
Raskolnikovi peas keerlesid mõtted tuulispeana. Ta oli väga ärritatud.
«Peaasi, isegi varjata ei püüa nad ja ka kommetest ja viisidest ei taha nad kinni pidada! Aga mispuhul, kui
240
