Viimased sõnad räägiti juba esikus. Porfiri Petrovitš saatis nad väga sõbralikult ukseni. Mõlemad astusid süngelt ja tusaselt tänavale ega lausunud tükil ajal sõnagi. Raskolnikov tõmbas sügavalt hinge tagasi…
VI
«Ma ei usu, ei suuda uskuda!» kordas Razumihhin murelikult, püüdes kõigest jõust Raskolnikovi väiteid ümber lükata. Nad jõudsid juba Bakalejevi võõrastemaja juurde, kus neid Pulheeria Aleksandrovna ja Dunja juba ammugi ootasid. Razumihhin jäi ühtelugu kõnelusetuhinas tänaval seisma, olles kohmetuses ja erutuses juba ainult sellepärast, et nad esimest korda sellest asjast selgesti rääkima hakkasid.
«Ära usu!» vastas Raskolnikov külmal ja põlglikul naeratusel. «Sa nagu ikka ei pannud midagi tähele, ma aga kaalusin iga sõna.»
«Sa oled umbusklik, sellepärast kaalusidki… Hm… tõepoolest, olen nõus, Porfiri toon oli üsna imelik, ja eriti see nurjatu Zametov!… Sul on õigus, temas oli midagi; kuid miks, miks?»
«Öö jooksul mõtles ümber.»
«Otse vastupidi, vastupidi! Kui neil oleks see peamine mõte, siis püüaksid nad seda kõigest väest peita ja oma kaarte varjata, et pärast tabada… Nüüd aga on see jultunud ja ettevaatamatu!»
«Kui neil oleksid faktid käepärast, see tähendab tõelised faktid või vähegi põhjendatud kahtlustused, siis püüaksid nad muidugi oma mängu varjata, lootes veel rohkem võita (pealegi oleksid nad juba siis ammugi läbiotsimise toime pannud!). Kuid neil ei ole fakte, mitte ainustki, – ainult terendus, ainult kaksipidine mõiste, ainult lendav mõte – ja sellepärast katsuvadki nad jultumusega segi ajada. Võimalik ka, et ta vihastus seepärast, et fakte ei ole, ega jõudnud ennast pidada. Võimalik ka, et tal on oma eesmärk… Ta on nähtavasti tark inimene… Võib-olla tahtis ta mind sellega hirmutada, et ta teab… Siin, armas sõber, on oma psühholoogia… Siiski, vastik on kõike seda seletada. Jäta see!»
«Ja väga solvav! Mõistan sind! Kuid… et me juba täna kord sellest oleme selgesti rääkima hakanud (ja see on väga hea, et lõpuks hakkasime selgelt rääkima, olen rõõ-
254
