Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/255

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

mus), siis tunnistan sulle otsekoheselt, et ma olen juba ammugi tähele pannud, et neil on kogu aeg see mõte, mõistagi, et vaevalt-vaevaltmärgataval, roomaval kujul, kuid mispärast kas või roomavalgi kujul? Kuidas nad julgevad? Kus peituvad selle juured? Kui sa teaksid, missuguses hullustuses ma olin! Kuidas: sellepärast, et vaese üliõpilase on murdnud puudus ja raskemeelsus juba enne sonimisega ühendatud rasket haigust, võib-olla juba selle alguses (pane tähele!), kes on umbusklik, enesearmastaja, tunneb oma väärtust ja kes kuus kuud on olnud oma toanurgas mitte kellegagi kokku puutudes, jäme särk seljas ja tallutamata saapad jalas, – et see vaene üliõpilane seisab mingisuguste jaoskonna närude ees ja kannatab teotust; siinsamas pistetakse aga ootamatu võlg nina alla, õuenõunik Tšebarovile antud veksel, mille tähtaeg mööda lastud, haisev värv, kolmkümmend pügalat Réaumuri järgi, sumbunud õhk, inimeste summ, isiku tapmisest rääkimine, kelle juures hiljuti käidud, ning see kõik – tühja kõhuga! Miks ei peaks siin minestus peale tulema! Ja sellega, just sellega põhjendataksegi! Kurat võtku! Ma saan ju aru, et see on tüütav, kuid mina sinu asemel, Rodja, pistaksin neile laginal näkku naerma, või veel parem: sülitaksin näkku ja hästi paksult, ning jagaksin paarkümmend kõrvakiilu iga nelja tuule poole, muidugi arukalt, nagu neid alati peab andma, ning sellega lõpetaksingi. Saada nad põrgusse! Võta süda rindu! Häbi!»

«Seda ütles ta siiski hästi,» mõtles Raskolnikov.

«Saada põrgusse! Aga homme jällegi ülekuulamine,» rääkis ta kibedusega. «Kas tõesti pean siis neile seletusi andma? Mu meel on sellegipärast paha, et ma eile end trahteris Zametovi ees alandasin…»

«Kurat võtku! Lähen ise Porfiri juurde! Pitsitan teda sugulase moodi, las paljastab kõik kuni juurteni! Zametovi aga…»

«Lõpuks ometi aimas!» mõtles Raskolnikov.

«Kuule!» hüüdis Razumihhin, äkki tal õlast kinni haarates. «Kuule! Sa luiskad! Ma mõtlesin järele: sa luiskasid. Noh, mis sissevedamine see siis on? Sa ütled, et küsimus tööliste kohta oli sissevedamiseks? Saa ometi aru: noh, kui sina oleksid seda teinud, kas oleksid sa siis võinud selles eksida, et nägid, kui korterit värviti… ja töölisi? Otse vastupidi: sa poleks mitte midagi näinud, kuigi oleksid näinud! Kes tunnistaks iseenda vastu?»

«Kui mina selle teo oleksin teinud, siis oleksin tingi-


255