«Mul on väga vaja minna; asja pärast… tulen poole tunni pärast… Ütle seal…»
«Nagu tahad, ma tulen sulle järele!»
«Mis, ka sina tahad mind piinata!» hüüdis ta niisuguse kibeda ärritusega, niisuguse meeleheitega pilgus, et Razumihhinil käed kõrvale langesid. Razumihhin seisis veidi aega trepil ja vaatas süngel pilgul, kuidas sõber oma põiktänava poole sammus. Viimaks pigistas ta hambad kokku, surus käed rusikasse ning vandus siinsamas, et ta veel täna Porfiri kui sidruni välja pigistab, ja ta läks mööda treppi üles kauasest ootamisest erutatud Pulheeria Aleksandrovnat rahustama.
Oma maja juurde jõudnud, olid Raskolnikovi meelekohad higist ligedad ja ta hingas raskesti. Ruttu läks ta mööda treppi üles, astus oma lukustamata tuppa ja pani ukse haaki. Seejärel tormas ta hirmunult ja meeletult nurka, sama tapeediaugu juurde, kuhu olid tol korral asjad peidetud, pistis käe august sisse ja katsus hoolega kõik läbi, sõrmitsedes kõiki sopikesi ja tapeedikurdusid. Mitte midagi leides tõusis ta üles ja tõmbas sügavalt hinge tagasi. Esiti Bakalejevi võõrastemaja ette jõudes näis talle korraga, et mõni asi, mõni kett, nööp või pabergi, millesse olid asjad mässitud ja millel on vanaeide käega kirjutatud märkus peal, võis tookord kuidagi tal ehk sõrmede vahele jääda, kuhugi prakku libiseda ning pärast äkki ootamatu ning paratamatu süütõendina tema ette ilmuda.
Ta seisis nagu mõtteisse süüvinult ning imelik, rõhutud, poolarutu naeratus levis ta huulil. Viimaks võttis ta mütsi ja astus tasakesi toast välja. Ta mõtted läksid segi. Mõtlikult läks ta alla väravasse.
«Siin nad ise ongi!» hüüdis vali hääl. Raskolnikov tõstis pea.
Kojamees seisis oma toa uksel ja näitas otseteed teda kellelegi lüheldasele mehele, kes välimuselt oli linnakodanik ja kel seljas oli midagi kitlitaolist, mille alt paistis vest, ise eemalt vaadates väga eide moodi. Võidunud mütsiga pea rippus allapoole ja kogu kuju oli kuidagi küürus. Kõhetu ja kortsuline nägu näitas üle viiekümne, väikesed pondunud silmad vaatasid süngelt, karmilt ja tusaselt.
«Mis on?» küsis Raskolnikov kojamehe juurde astudes.
Kodanik vaatas altkulmu kõõrdi talle otsa, silmitses teda kiirustamata teravalt ja tähelepanelikult; seejärel
257
