pöördus pikkamisi ümber ja läks sõna lausumata väravast välja tänavale.
«Mis see siis on?» hüüdis Raskolnikov.
«Keegi käis küsimas, kas elab siin üliõpilane, nimetas teid ja kelle juures elate. Teie tulite alla, ma näitasin, aga tema läks minema. Näete ju.»
Ka kojamees seisis arusaamatuses, siiski mitte väga, ja kui ta põrmuke oli mõelnud, ronis oma tuppa tagasi.
Raskolnikov tõttas kodanikule järele, keda nägi teisel pool tänavat minemas, endiselt ühtlasel ja aeglasel sammul, pilk maha suunatud ja nagu millegi üle mõeldes. Raskolnikov jõudis talle varsti järele ja käis natuke maad tema kannul; viimaks astus ta võõrale kõrvale ja vaatas talle näkku. See pani teda kohe tähele, vaatas kiiresti tagasi, aga lõi jällegi silmad maha ja nõnda läksid nad tükk aega kõrvuti, sõna lausumata.
«Teie küsisite mind… kojamehelt?» lausus viimaks Raskolnikov, aga kuidagi üsna vaikselt.
Kodanik ei vastanud ega tõstnud silmigi. Jälle vaikus.
«Ja mis see siis on… tulite küsima… ja vaikite… mis see ometi on?» Raskolnikovi hääl kippus katkema ja sõnad ei tahtnud selgesti kuuldavale tulla.
Seekord tõstis kodanik silmad üles ja vaatas kurjakuulutaval, süngel pilgul Raskolnikovile otsa.
«Mõrtsukas!» ütles ta äkki vaikse, kuid kõlava ja selge häälega…
Raskolnikov kõndis tema kõrval. Ta jalad muutusid äkki väga nõrgaks, selg läks külmaks ja süda jättis silmapilguks nagu tuksumise; siis hakkas äkki pekslema, nagu oleks ta haagist lahti karanud. Nõnda läksid nad umbes sadakond sammu – kõrvuti ja jällegi vaikides.
Kodanik ei vaadanud tema poole.
«Mis te ometi… mis… kes on mõrtsukas?» pomises Raskolnikov vaevaltkuuldavalt.
«Sina oled mõrtsukas,» sõnas kodanik veel selgemalt ja mõjuvamalt, nagu mingisuguse vihase, võidurõõmsa naeratusega ja vaatas jällegi otse Raskolnikovi kahvatusse näkku ning tema kustunud silmadesse. Nad jõudsid ristteele. Kodanik pöördus vasemale poole tänavasse ja läks tagasi vaatamata edasi. Raskolnikov jäi paigale ja vahtis kaua talle järele. Ta nägi, kuidas see, umbes viiekümne sammu järel, ümber pöördus ja tema poole vaatas, kuna tema ikka veel endisel kohal liikumatult seisis. Võimatu oli nii kaugelt silmaga hästi seletada, kuid Ras-
258
