Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/263

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

on trepi poole pärani lahti; ta pidas aru ja astus sisse. Esikus oli väga pime ja tühi, mitte hingegi, nagu oleks kõik välja kantud; tasahilju, kikivarvul läks ta võõrastetuppa: kogu tuba oli heleda kuuvalgusega üle külvatud; kõik oli siin endist viisi: toolid, peegel, kollane diivan ja raamitud pildid. Päratu suur ümarik vaskpunane kuu paistis otse aknast sisse. «Kuu pärast ongi kõik nii vaikne,» mõtles Raskolnikov, «ta on praegu vististi mõistatamisega ametis.» Ta seisis ja ootas, ootas kaua, ja mida vaiksem oli kuu, seda valjemini peksles tema süda, isegi valus hakkas. Ja ikka vaikne. Äkki kostis silmapilkne kuiv ragin, nagu oleks peergu murtud, ning jällegi oli kõik vaikne. Ärganud kärbes lendas äkki vastu akent ja hakkas kaeblikult pirisema. Samal hetkel silmas ta nurgas, väikese kapi ja akna vahel naisterahva mantlit, mis rippus seinal. «Milleks on siin see mantel?» mõtles ta. «Seda ju enne ei olnud…» Tasakesi astus ta lähemale ja aimas, et mantli taga on keegi peidus. Ta lükkas käega mantli ettevaatlikult kõrvale ja nägi, et siin seisab tool ja toolil nurgas istub kössis vanaeit, pea rinnal, nii et ta kuidagi ei võinud tema nägu näha, kuid see oli tema. Ta seisis tema juures. «Kardab!» mõtles ta, vabastas kirve tasakesi silmusest ja lõi vanaeidele lagipähe – korra, kaks. Kuid imelik, eit ei liigatanudki hoopide tõttu, nagu oleks ta puust. Raskolnikov hirmus ära, kummardus lähemale ja hakkas teda silmitsema, kuid ka eit laskis pea veel madalamale vajuda. Ta kummardus siis sootuks põranda ligi ja vaatas talle altpoolt näkku, vaatas ja kangestus: vanaeit istus ja naeris – aina kõkutas teine laginal naerda kuulmatut naeru, kõigest hingest püüdes hoida, et Raskolnikov teda ei kuuleks. Äkki näis talle, et magamistoa uks läheb pisut praokile ja et ka seal naerdakse ja sosistatakse. Teda valdas hullustus: kõigest jõust hakkas ta vanaeidele pähe taguma, kuid iga kirvelöögiga kostsid magamistoast naer ja sosin ikka valjemini ja valjemini, kuna vanaeit naerust aina kõikus. Ta pistis jooksma, kuid esik oli juba inimesi täis, uks trepile oli pärani lahti ja trepiesisel ning allpool – aina inimesed, pea pea kõrval ja kõik vaatavad, – kuid kõik ootavad hinge kinni pidades ja vaikivad!… Süda kiskus tal kokku, jalad ei liigu, oleksid nagu maa külge kasvanud… Tahtis karjatada ja – ärkas üles.

Ta tõmbas raskesti hinge tagasi, kuid imelik, uni oleks nagu ikka veel edasi kestnud: toauks oli pärani lahti ja


263