«Kuid Avdotja Romanovnaga sooviksin väga korraks kokku saada. Palun tõsiselt. Noh, nägemiseni… Ah jaa! Unustasin midagi! Öelge, Rodion Romanovitš, oma õele, et teda on Marfa Petrovna oma testamendis kolme tuhandega meelde tuletanud. See on täiesti õige. Marfa Petrovna kirjutas nädal enne surma oma testamendi, ja mina olin selle juures. Nädala kahe, kolme pärast võib Avdotja Romanovna raha juba kätte saada.»
«Räägite tõtt?»
«Tõtt. Öelge talle edasi. Noh, olen teie teener. Ma peatun ju siin üsna teie lähedal.»
Välja minnes põrkas Svidrigailov uksel Razumihhiniga kokku.
II
Kell oli juba peaaegu kaheksa; mõlemad tõttasid Bakalejevi juurde, et enne Lužinit pärale jõuda.
«Noh, kes see siis oli?» küsis Razumihhin, kui nad tänavale jõudsid.
«See oli Svidrigailov, seesama mõisnik, kelle majas minu õde teotati, kui ta koduõpetajannana teenis. Tema tagakiusamiste eest tuligi ta sealt ära, aeti tema naise Marfa Petrovna poolt minema. Sama Marfa Petrovna palus Dunjalt pärast andeks, aga nüüd suri teine äkki ära. Temast see jutt ennist oligi. Ma ei tea miks, aga seda meest kardan ma väga. Tema sõitis kohe pärast naise matust siia. Ta on väga imelik ja on midagi endale pähe võtnud… Ta nagu teab midagi… Tema eest tuleks Dunjat kaitsta… seda tahtsingi sulle öelda, kuuled?»
«Kaitsta! Mis võiks ta Avdotja Romanovnale teha! Noh, tänan sind, Rodja, et mulle nõnda räägid… Siis kaitseme, kaitseme!… Kus ta elab?»
«Ei tea.»
«Miks sa ei küsinud? Oh, kui kahju! Siiski, küllap saan teada!»
«Sa nägid ju teda?» küsis Raskolnikov vähese vaikimise järel.
«Nojah, panin tähele; jätsin ta meelde.»
«Nägid sa teda hästi? Selgesti?» päris Raskolnikov.
«Nojah, mäletan selgesti; tuhande hulgast tunnen ära, mul seisavad näod meeles.»
Nad vaikisid jällegi.
278
