«Hm!… Nii, nii…» pomises Raskolnikov. «Aga muidu, tead… mul tuli mõte… mulle aina näib… et see võib ainult ettekujutus olla.»
«Millest sa räägid? Ma ei mõista sind päris hästi.»
«Te ütlete kõik,» jätkas Raskolnikov suud naeratuses viltu kiskudes, «et ma olen hullumeelne; mulle näis nüüd korraga, et ma võib-olla olengi hullumeelne ja nägin ainult viirastust.»
«Mis sa ometi räägid?»
«Aga kes seda teab! Võib-olla olen tõepoolest hullumeelne ja kõik, mis viimasel ajal on sündinud, on ainult minu kujutluses…»
«Äh, Rodja! Jälle on nad su meeleolu rikkunud!… Mis ta sulle rääkis, milleks ta tuli?»
Raskolnikov ei vastanud. Razumihhin mõtles pisut.
«Noh, kuula minu aruannet,» alustas ta siis. «Ma käisin sinu pool, sina magasid. Siis sõime lõunat ja siis läksin Porfiri juurde. Zametov oli ikka veel seal. Ma tahtsin rääkima hakata, kuid mitte midagi ei tulnud välja. Ei leidnud kuidagi õigeid sõnu. Nemad nagu ei mõistaks ega tahagi mõista, kuid piinlik pole neil sugugi. Ma viisin Porfiri akna juurde ja hakkasin seal rääkima, kuid millegipärast ei tulnud jällegi nõnda välja: tema vaatab kõrvale ja mina vaatan kõrvale. Viimaks pistsin talle rusika nina alla ja ütlesin, et löön ta lömaks, sugulase poolest. Ta ainult vaatas mulle otsa. Ma sülgasin ja tulin ära ning see on kõik. Väga rumalasti. Zametoviga mitte sõnagi. Ainult… mõistad: arvasin, et ma ehk solkisin ära, aga trepist alla tulles turgatas mul mõte pähe, valdas mu tervena: milleks me küll muretseme? Ähvardaks sind mõni hädaoht või midagi muud, siis muidugi. Aga mis on sinul sellest! Sinusse see asi ei puutu, niisiis sülita selle peale; pärast aga naerame nende üle, mina sinu asemel hakkaksin neid isegi müstifitseerima. Sest mõtle ometi, kui häbi neil pärast on! Sülga, pärast võib neile isegi kere peale anda, nüüd aga naerame!»
«Mõistagi, nõnda!» naeratas Raskolnikov. «Aga vaatame, mis sa homme ütled!» mõtles ta endamisi. Imelik, senini polnud tal veel kordagi mõtet pähe tulnud: «Mis arvab Razumihhin, kui ta teada saab?» Seda mõelnud, vaatas Raskolnikov talle ainiti otsa. Praegune Razumihhini aruanne Porfiri juures käimise kohta huvitas teda aga väga vähe: nii palju oli sestsaadik muutunud…
279
