Koridoris põrkasid nad Lužiniga kokku: see ilmus punkt kell kaheksa ja otsis numbrit, nii et kõik kolm korraga sisse astusid, ilma üksteisele otsa vaatamata ja üksteist teretamata. Noormehed jõudsid ette, kuna Pjotr Petrovitš viisakuse tõttu esikus pisut viivitas, võttes palitut seljast. Pulheeria Aleksandrovna läks otsekohe talle lävele vastu. Dunja teretas venda.
Pjotr Petrovitš astus sisse ja teretas daame üsna sõbralikult, ehkki kahekordse soliidsusega. Siiski, tal oli pisut niisugune nägu, nagu oleks ta kuidagi segi läinud ja mitte õiget teed leidnud. Pulheeria Aleksandrovna, kes oli ka nagu kohmetunud, tõttas külalisi ümmarguse laua ümber asetama, millel kahises samovar. Dunja ja Lužin asetusid teineteise vastu laua otstesse. Razumihhin ja Raskolnikov sattusid Pulheeria Aleksandrovna vastu – Razumihhin Lužini, Raskolnikov õe kõrvale.
Saabus hetkeline vaikus. Pjotr Petrovitš võttis viivitades taskust batisträtiku, millest levisid lõhnad, ja nuuskas nina inimesena, kes on küll vooruslik, kuid keda tema autundmuses on pisut solvatud ja kes sellepärast kindlasti on otsustanud seletust nõuda. Veel esikus kippus talle mõte tulema: palitut seljast mitte võtta, vaid ära sõita ning seega naisterahvaid karmilt ja mõjuvalt nuhelda, neile korraga kõik tunda anda. Kuid ta ei söandanud. Pealegi ei armastanud ta teadmatust, aga siin oli vaja selgitada; kui nii avalikult tema käsku on rikutud, tähendab, midagi peab siis olema, ning nõnda on parem ette teada; karistamiseks leidub aega alati, pealegi on nad tal peos.
«Loodan, et teekond läks teil õnnelikult?» pöördus ta ametlikult Pulheeria Aleksandrovna poole.
«Jumalale tänu, Pjotr Petrovitš.»
«Väga rõõmustav. Avdotja Romanovna ka ei väsinud?»
«Ma olen ju noor ja tugev, ei väsi, emal oli aga väga raske,» vastas Dunja.
«Mis teha; meie kodumaa teed on väga pikad. Suur on nõndanimetatud «emake Venemaa»… Eile aga, kogu soovi peale vaatamata, ei saanud ma kuidagi teile vastu tõtata. Loodan siiski, et kõik läks ilma erilise tülita?»
«Ah ei, Pjotr Petrovitš, me olime väga nõutud,» tõttas Pulheeria Aleksandrovna erilisel toonil seletama, «ja kui jumal ise meile poleks eile Dmitri Prokofjitšit saatnud, siis oleksime lihtsalt hukka saanud. Siin nad ongi,
280
