Hakkas teine sealsamas poes kaupmehe ees nutma, et puudu tuli… Ah, kui hale oli vaadata!»
«Noh, siis on see arusaadav, et te… nõnda elate,» ütles Raskolnikov kibeda naeratusega.
«Kas teil ei ole kahju? Pole kahju?» kargas Sonja jällegi tema kallale. «Ma tean, et te andsite ju ise oma viimase ära, ilma et midagi oleksite näinud. Aga kui te oleksite kõike seda näinud, oh issand! Ja kui mitu korda olen mina ta nutma ajanud! Veel mineval nädalal! Oh, mina! Veel nädal enne isa surma! Ma talitasin julmalt! Ja kui mitu korda olen ma seda teinud! Ah, kui valus oli seda nüüd terve päev meelde tuletada!»
Sonja murdis mälestuste valus isegi oma käsi, kui ta rääkis.
«Teie ja julm?»
«Jah, mina, mina! Ma läksin tookord sinna,» jätkas neiu nuttes, «aga kadunu ütleb: «Loe mulle, Sonja, pea valutab, loe mulle… säh, raamat.» Oli teisel mingisugune raamatuke, mille ta Andrei Semjonõtšilt, see on Lebezjatnikovilt, oli saanud, see elab sealsamas, muretses teine ikka niisuguseid naljakaid raamatuid. Aga mina ütlen: «Ma pean minema.» Ei tahtnud lugeda, sinna aga läksin selleks, et Katerina Ivanovnale oma kraesid näidata. Lizaveta, see kaupleja, tõi mulle kraed ja käisepealsed odavalt, kuigi need olid kenad, uued, mustriga. Katerina Ivanovnale meeldisid nad väga: ta pani nad endale ümber ja vaatas end peeglis ja väga, väga meeldisid talle. Ütleb teine: «Sonja, ole hea, kingi need mulle!» «Ole hea,» palus ta ja nii väga tahtis teine. Aga kuidas peaks tema nad endale ümber panema! Ainult endised õnnelikud ajad tulid teisel meelde. Vaatleb end peeglis, imetleb, ja tal pole mingeid, mitte mingisuguseid rõivaid ega asju, juba mitu-setu aastat! Ja mitte midagi ei palu ta kelleltki ega kunagi; uhke, ennem annab ise viimase ära, aga nüüd palus – nii väga meeldisid! Kuid mul oli kahju anda, ütlesin: «Milleks see teile, Katerina Ivanovna?» Nõnda just ütlesingi «milleks». Seda poleks olnudki tarvis öelda! Ta vaatas mulle nii imelikult otsa ja tal oli raske-raske, et ma ei andnud, ja seda oli nii halb näha… Ja mitte, et kraede pärast oleks raske, vaid – miks ma ei andnud, nägin seda. Ah, nii väga võtaksin nüüd kõik tagasi, teeksin ümber kõik need tookordsed sõnad… Oh, mina… mis ma ometi!… Teile on see ju puha ükskõik!»
302
