«Teie tundsite seda kaupleja Lizavetat?»
«Jah… Kas teie tundsite ka?» küsis Sonja teatud imestusega vastu.
«Katerina Ivanovna on tiisikuses, kurjas haiguses; ta sureb varsti,» ütles Raskolnikov natukese vaikimise järel, ilma et oleks küsimusele vastanud.
«Oh ei, ei, ei!» Ja ebateadlikult haaras Sonja tal mõlemast käest kinni, nagu paluks ta, et ei.
«See on ju parem, kui ta sureb.»
«Ei, mitte parem, mitte parem, sugugi mitte parem!» kordas Sonja loomusunnilisel hirmul.
«Aga lapsed? Kuhu need siis panete, kui enda juurde ei võta?»
«Oh, seda ma ei tea!» hüüdis Sonja peaaegu meeleheitel ja haaras endal peast kinni. Oli näha, et see mõte oli tal endalgi juba mitu korda peas välgatanud, kuid ta peletas ta ikka eemale.
«Noh, aga kui teie veel Katerina Ivanovna elupäevil haigeks jääte ja teid haigemajja viiakse, noh, mis siis saab?» päris Raskolnikov armutult.
«Ah, mis te ometi, mis te ometi! See ei või ju olla!» Sonja nägu moondus koledast hirmust.
«Kuidas ei või olla?» jätkas Raskolnikov karmi naeratusega. «Ega teiegi selle vastu kindlustatud ei ole? Mis saab nendest siis? Lähevad karjas tänavale. Katerina Ivanovna ise köhib ja palub ning peksab pead vastu seina nagu tänagi, ja lapsed nutavad… Pärast langeb maha, viiakse jaoskonda, haigemajja, sureb ära, aga lapsed…»
«Oh ei!… Jumal ei luba seda!» tungis viimaks Sonja ahistatud rinnast. Ta kuulas ja vaatas, käed kokku pandud, rääkijale tummas palves otsa, nagu oleneks kõik temast.
Raskolnikov tõusis toolilt ja hakkas mööda tuba käima. Mõlemad vaikisid üürikese aega. Sonja seisis käed rippu ja norguspäi, hirmsasti piineldes.
«Kas raha koguda ei saa? Mustadeks päevadeks tagavaraks panna?» küsis Raskolnikov äkki tema ette seisma jäädes.
«Ei,» sosistas Sonja.
«Mõistagi mitte! Kas olete katsunud?» lisas ta peaaegu pilkavalt juurde.
«Olen.»
«Ja läks luhta! Nojah, iseenesestki mõista. Mis seal küsida.»
303
