Ja uuesti käis Raskolnikov mööda tuba. Jällegi vaikisid mõlemad.
«Ega te ometi iga päev saa?»
Sonja kohmetus veel enam ja veri lõi tal jällegi näkku.
«Ei,» sosistas neiu piineldes.
«Poljaga sünnib vististi seesama,» ütles Raskolnikov äkki.
«Ei! Ei! Ei või olla, ei!» hüüdis Sonja meeleheitel valjult, nagu oleks teda äkki noaga haavatud. «Jumal ei luba niisugust koledust!…»
«Teistele lubab ju.»
«Ei! Ei! Jumal kaitseb teda, jumal!…» kordas neiu meeletult.
«Aga võib-olla jumalat pole olemaski,» vastas Raskolnikov mingisuguse kahjurõõmuga ja vaatas naerdes neiule otsa.
Sonja nägu muutus äkki hirmsasti: selles tõmblesid krambid. Sõnulseletamatu etteheitega vaatas ta Raskolnikovile otsa, tahtis nagu midagi öelda, kuid ei saanud sõnagi suust, hakkas ainult äkki kibedalt, kibedalt nutma, kattes näo kätega.
«Te ütlete, et Katerina Ivanovna mõistus läheb segi; teil enesel läheb mõistus segi,» ütles Raskolnikov vähese vaikimise järel.
Möödus viie minuti ringis. Raskolnikov käis kogu see aeg edasi-tagasi, vaikis ega vaadanud neiu peale. Viimaks astus ta välkuvail silmil tema juurde. Võttis tal kahe käega õlgadest kinni ja vaatas ta nutvasse näkku. Ta pilk oli kuiv, palav, terav ja ta huuled tõmblesid tugevasti… Äkki tegi ta sügava kummarduse ja põrandale langedes suudles neiu jalga. Sonja kargas kohkunult temast kui hullumeelsest eemale. Ja tõepoolest vaatas Raskolnikov praegu päris hullumeelse pilguga.
«Mis te ometi, mis te teete? Minu ees!» pomises neiu kahvatudes ja valusalt, valusalt pitsitas miski ta südant.
Raskolnikov tõusis kohe üles.
«Mitte sind ei kummardanud ma, vaid ma kummardasin kogu inimlikku kannatust,» lausus ta kuidagi metsikult ja läks akna juurde. «Kuule,» lisas ta juurde, natukese aja pärast tema juurde tagasi tulles, «ennist ütlesin ma ühele teotajale, et tema pole sinu väikest sõrmegi väärt… ja et ma tegin täna oma õele au, kui ma tema sinu kõrvale istuma panin.»
304
