dugi mõistis ta, et Sonja seisukord on ühiskonnas juhuslik nähtus, olgugi et õnnetuseks kaugeltki mitte just üksik ja erandlik. Kuid just see juhuslikkus, see teatud kasvatus ja kogu tema senine elu oleksid pidanud ta tapma juba selle vastiku elutee esimesel sammul. Mis hoidis teda siis ülal? Ega ometi see liiderlikkus? Kogu see häbi puudutas teda nähtavasti mehaaniliselt, päris liiderlikkusest polnud veel tilkagi tema südameni ulatunud; tema nägi seda: neiu seisis kui lahtine raamat tema ees…
«Tal on kolm teed,» mõtles Raskolnikov, «kanalisse hüpata, hullumajja sattuda või… või lõpuks liiderlikkusse langeda, mis pimestab mõistuse ja kivistab südame.» Viimane mõte oli talle kõige vastikum, kuid tema oli skeptik, ta oli noor ja seisis elust eemal ning seega julm; seepärast ei võinud ta muidu, kui pidi uskuma, et see viimane pääsetee, see tähendab, et ta liiderlikkusse langeb, on kõige tõenäolisem.
«Kuid kas tõesti on see õige!» hüüdis ta endamisi. «Kas tõesti kistakse viimaks ka see olend, kes veel on alal hoidnud oma hingepuhtuse, teadlikult sinna jälki, haisvasse mülkasse? Kas tõesti on see sissekiskumine juba alanud ja kas tõesti võis ta ainult sellepärast senini välja kannatada, et pahe ei näigi talle enam nii vastikuna? Ei, ei! See ei või olla!» hüüdis ta nagu ennist Sonja. «Ei, kanalist hoidis teda senini eemale mõte patu peale ja need, nemad… Kui ta aga siiamaani pole aru kaotanud? On tal täis mõistus? Kas võib tema moodi rääkida? Kas võib täie mõistusega nõnda arutada, nagu tema seda teeb? Kas võib nõnda hukatuse äärel istuda, otseteed haisva mülka kohal, kuhu teda kistakse, kätega vehelda ja kõrvad kinni hoida, kui räägitakse talle hädaohust? Mida ta ometi ootab, ega ometi imet? Vististi nõnda. Kas need kõik pole hullumeelsuse tunnused?»
Kangekaelselt peatus ta sellel mõttel. See pääsetee meeldis talle rohkem kui ükski teine. Ta hakkas tungivamalt neiut silmitsema.
«Sa palud väga jumalat, Sonja?» küsis Raskolnikov.
Sonja vaikis; Raskolnikov seisis tema kõrval ja ootas vastust.
«Mis oleksin ma siis ilma jumalata?» sosistas ta ruttu ja energiliselt, heites mehele üürikeseks oma välkuvad silmad, ja pigistas kõvasti tema kätt.
«Noh, nii see ongi!» mõtles see.
306
