«Aga mis teeb jumal sulle selle eest?» päris Raskolnikov edasi.
Sonja vaikis kaua, nagu ei võiks ta vastata. Ta nõrk rind lainetas erutusest.
«Vaikige! Ärge küsige! Te pole väärt!…» hüüdis ta äkki ja vaatas karmilt ja vihaselt mehele otsa.
«Nii see on! Nii see on!» kordas Raskolnikov visalt endamisi.
«Teeb kõik!» sosistas neiu ruttu ja lõi jällegi silmad maha.
«Siin ongi pääsetee! Siin ongi pääsetee seletus,» otsustas Raskolnikov endamisi, vaadeldes neiut ahne uudishimuga.
Uue, imeliku, peaaegu haiglase tundega silmitses ta seda kahvatut, kõhna ja korratute joontega nurgelist nägu, neid vaikseid siniseid silmi, mis niisuguses tules, niisuguses karedajõulises tundmuses võisid välkuda, seda väikest keha, mis alles meelepahast ja vihast värises, ning see kõik näis talle ikka enam ja enam imelikuna, peaaegu võimatuna. «Vaga lollike, vaga lollike!» kinnitas ta endamisi.
Kummutil seisis mingisugune raamat. Iga kord, kui Raskolnikov temast edasi-tagasi käies mööda läks, pani ta seda tähele; nüüd võttis ta raamatu ja vaatas. See oli Uus Testament venekeelses tõlkes. Raamat oli vana, kulunud, nahkköites.
«Kust see pärit on?» hüüdis ta neiule üle toa. Sonja seisis ikka samal paigal, kolm sammu lauast eemal.
«Mulle toodi,» vastas ta nagu vastu tahtmist, tema poole vaatamata.
«Kes tõi?»
«Lizaveta tõi, ma palusin.»
«Lizaveta! Imelik!» mõtles Raskolnikov. Sonja juures muutus talle kõik iga silmapilguga ikka imelikumaks ja imelikumaks. Ta viis raamatu küünla juurde ja hakkas lehitsema.
«Kus on siin Laatsarusest?» küsis ta äkki.
Sonja vahtis üksisilmi maha ega vastanud. Ta seisis pisut küljega laua poole.
«Kus on siin Laatsaruse ülesäratamisest? Otsi see mulle välja, Sonja.»
See vaatas kõõrdi mehe poole.
«Ärge sealt otsige… neljandas evangeeliumis…»
307
