sesid, hääl ei kuulanud sõna. Kaks korda katsus ta alustada, kuid ikkagi ei tulnud sõna kuuldavale.
«Aga üks haige oli, Laatsarus Petaaniast,» ütles ta viimaks jõupingutusega, kuid äkki lõi ta hääl helisema ja katkes nagu liiga pingutatud pillikeel. Hing jäi kinni ja rinnas pitsitas.
Raskolnikov mõistis osalt, miks Sonja ei söandanud talle lugeda, ja mida rohkem ta seda mõistis, seda jõhkramalt ja ärritatumalt käis ta lugemisega peale. Ta sai liiga hästi aru, kui raske oli neiul praegu kõike avaldada ja paljastada, mis oli tema oma. Ta mõistis, et need tunded olid neiul võib-olla juba ammugi tema tõeliseks saladuseks, võib-olla juba plikaeast saadik, veel perekonnas elamise päevilt, viibides õnnetu isa ja mure tõttu hullumeelse võõrasema kõrval, nälgivate laste seas ja keset inetut kisa ning etteheiteid. Kuid samal ajal sai Raskolnikov nüüd teada, pealegi veel kindlasti, et ehk küll neiu piinles ja lugema asudes midagi hirmsasti kartis, ometi oli tal ühes sellega ka tungiv soov lugeda, hoolimata kõigest piinast ja kartusest, lugeda nimelt temale, Raskolnikovile, ja tingimata praegu, – «ükskõik mis pärast võiks sündida!»… Raskolnikov nägi seda tema silmist, tundis seda tema joovastusest ja erutusest!… Neiu sai enesest võitu, surus kurgupitsituse tagasi, mis salmi alguses tema hääle oli katkestanud, ja jätkas Johannese evangeeliumi üheteistkümnenda peatüki lugemist. Nõnda luges ta 19. salmini:
«Ja palju Juuda rahvast olid tulnud Marta ja Maarja juurde, nende meelt lahutama nende venna pärast.
Kui nüüd Marta sai kuulnud, et Jeesus tuli, läks ta tema vastu; aga Maarja jäi koju.
Siis ütles Marta Jeesuse vastu: Issand, oleksid sina siin olnud, minu vend ei oleks mitte surnud!
Aga nüüdki tean mina, et Jumal sulle annab, mis sina iial Jumala käest palud.»
Siin peatus ta jällegi, häbelikult ette tundes, et ta hääl uuesti värisema lööb ja katkeb…
«Jeesus ütles tema vastu: Sinu vend peab üles tõusma!
Marta ütles temale: Ma tean, et ta peab üles tõusma ülestõusmise viimasel päeval.
Jeesus ütles temale: Mina olen ülestõusmine ja elu; kes minu sisse usub, see peab elama, ehk tema küll sureb!
309
