Ja igaüks, kes elab ja usub minu sisse, see ei pea mitte igavesti ära surema. Kas sina seda usud?
Tema ütles tema vastu (ja nagu valuga hinge tagasi tõmmates luges Sonja selgelt ja mõjuvalt, nagu loeks ta oma usutunnistust kõigi kuuldes):
Jah, Issand, ma olen uskunud, et sina oled Kristus, Jumala Poeg, kes maailma pidi tulema!»
Ta pidi jällegi peatuma, pidi silmad Raskolnikovile tõstma, kuid sai endast ruttu võitu ja luges edasi. Raskolnikov kuulas ja istus liikumatult, ilma ennast pööramata, küünarnukid laual ja vahtides kõrvale. Sonja luges kuni 32. salmini:
«Kui nüüd Maarja sinna tuli, kus Jeesus oli, ja teda nägi, heitis ta tema jalgade ette maha, ja ütles tema vastu: Issand, oleksid sina siin olnud, minu vend ei oleks mitte ära surnud.
Kui nüüd Jeesus nägi teda nutvat ja Juuda rahva ka nutvat, kes temaga olid tulnud, siis kihvatas tema süda vaimus, ja tema meel sai kurvaks.
Ja ta ütles: Kuhu olete teie tema pannud? Nemad ütlesid temale: Issand, tule ja vaata!
Jeesus nuttis.
Siis ütlesid Juuda rahvas: Vaata, kuidas tema teda on armastanud!
Aga mõningad nende seast ütlesid: Eks seesinane, kes pimeda silmad on lahti teinud, ei võinud teha, et ka seesinane ep oleks surnud?»
Raskolnikov pöördus tema poole ja vaatas teda ärevuses. Jah, nii see ongi! Sonja värises juba tõepoolest täielikus palavikus. Raskolnikov oli seda oodanud. Ta lähenes lugedes kõige suuremale ja kuulmatumale imeteole ja teda valdas suur pühalikkusetunne. Ta hääl lõi metallina helisema; selles helisesid pühalikkus ja rõõm. Hääl muutus kindlamaks. Read läksid tal segi, sest silmade ees läks tal pimedaks, kuid ta teadis peast, mis ta pidi lugema. Viimase salmi juures, «eks seesinane, kes pimeda silmad on lahti teinud…» tõlgendas ta häält langetades tuliselt ja kirglikult uskmatute, pimedate juudalaste kahtlust, etteheidet ja laitust, kes peagi langevad nagu pikse rabatuna, hakkavad suurel häälel nutma ja usuvad… «Ja tema, tema, kes ta on pimestatud ja uskmatu, ka tema kuuleb praegu, ka tema hakkab uskuma, jah, jah! kohe, just praegu,» unistas neiu ja värises rõõmsas ootuses.
310
