elanikkudeta. Kuid ometi viibis kogu see aeg tühjas toas ukse taga härra Svidrigailov ja kuulas hinge kinni pidades. Kui Raskolnikov oli välja läinud, seisis ta veel pisut, mõtles, läks siis kikivarvul oma tuppa, mis oli tühja toa kõrval, võttis sealt tooli ja pani selle tasakesi otse selle ukse juurde, mis viis Sonja tuppa. Kõnelus tundus talle huvitavana ja tähelepanuväärsena ja meeldis väga, väga, – meeldis niivõrd, et ta tõi tooligi siia, nii et tulevikus, kas või näiteks homme, vajadust poleks tervet tundi püstijalu seista, vaid võiks mugavamalt end sisse seada, mille tõttu võimalik oleks igas suhtes täielikku lõbu maitsta.
V
Kui Raskolnikov järgmisel hommikul punkt kell üksteist -i jaoskonna majja, kohtu-uurija ruumidesse astus ja ennast palus Porfiri Petrovitšile teatada, siis imestas ta, et teda lasti vastuvõtmisega nii kaua oodata: vähemalt kümme minutit läks mööda, enne kui teda kutsuti. Aga tema arvates oleksid pidanud nad kohe ta kallale kargama. Ometi seisis ta eestoas ja temast käisid mööda inimesed, kel polnud nähtavasti temaga vähematki asja. Järgmises toas, mis oli kantselei laadi, istusid ja töötasid mõned kirjutajad ja oli näha, et ühelgi neist polnud vähematki aimu, kes ja mis on Raskolnikov. Ta silmitses oma ümbrust rahutul ja kahtlasel pilgul, püüdes tähele panna: kas ehk ei ole tema läheduses mõnd vahimeest, mõnd saladuslikku pilku, mis oleks määratud tema valvamiseks, et ta kuhugi ära ei läheks? Kuid polnud midagi selletaolist: ta nägi ainult kantseleiametnikke, tühiseid, murelikke nägusid, peale selle veel mingisuguseid inimesi, ja kellelgi polnud temaga vähematki tegu, mingu ta kas või siinsamas kohe iga nelja tuule poole. Ikka kindlamaks ja kindlamaks muutus temas mõte, et kui see eilne saladuslik inimene, see viirastus, kes ilmus nagu maa alt, tõepoolest kõik oleks teadnud ja näinud, kas oleks siis temale, Raskolnikovile, võimalust antud nüüd nii rahulikult oodata? Ja kas oleks teda siis siin kella üheteistkümneni oodatud, kuni tema ise heaks arvas tulla? Tuleb välja, et kas polnud see inimene veel midagi teatanud või… või ei tea ka tema mitte midagi, pole oma silmaga midagi näinud (ja kuidas oleks
314
