võinudki ta näha?) ning seega oleks kõik see eilne, mis temaga, Raskolnikoviga, oli sündinud; jällegi ainult haiglase ja ärritatud ettekujutuse ülespuhutud viirastus. See aimus hakkas juba eile kõige suuremal ärevuse ja meeleheite silmapilgul temas kindlamat kuju võtma. Seda kõike nüüd järele mõeldes ja valmistudes uuele võitlusele, tundis ta äkki, et ta väriseb, – ja isegi meelepaha lõi temas keema, mõeldes, et tema väriseb hirmust vihatud Porfiri Petrovitši ees. Kõige koledam oli temale see, et ta jällegi pidi selle inimesega kokku saama: ta vihkas teda piiritult, lõpmatult ja kartis isegi oma viha tõttu end kuidagi välja anda. Ja ta meelepaha oli nii tugev, et värin silmapilk kehast kadus; ta valmistus külma ja häbematu näoga sisse astuma ja andis endale sõna võimalikult vaikida, vaadata ja kuulata ja, maksku mis maksab, vähemalt seegi kord oma haiglasest ärritatud olekust võitu saada. Samal silmapilgul kutsutigi ta Porfiri Petrovitši juurde.
Nagu selgus, oli Porfiri Petrovitš seekord üksi oma kabinetis. Kabinet polnud ei suur ega väike; siin olid: vahariidega ületõmmatud sohva ees suur kirjutuslaud, kirjutuspult, nurgas kapp ja mõned toolid – kõik kroonu mööbel, kollasest poleeritud puust. Nurgas, tagumises, seinas, või õigemini öelda, vaheseinas oli kinnine uks: seal edasi, teisel pool vaheseina, pidid seega olema veel mingisugused toad. Niipea kui Raskolnikov sisse astus, sulges Porfiri Petrovitš tema järel ukse ja nemad jäid kahekesi. Porfiri Petrovitš võttis oma külalise kõige rõõmsama ja sõbralikuma näoga vastu ja alles mõne minuti pärast märkas Raskolnikov teatud tunnuste põhjal temas segadust, nagu oleks teda äkki teelt metsa aetud või nagu oleks teda ootamatult väga üksildases kohas mingilt salajaselt teolt tabatud.
«Aa, mu auväärne! Ka teie… meie mail…» lausus Porfiri oma mõlemaid käsi välja sirutades. «Noh, eks istuge, kullake! Või ehk ei armasta teie, et teid auvääriliseks ja… kullakeseks nimetan, – nõnda tout court[1]? Olge head, ärge pidage seda familiaarsuseks… Vaat siia, sohvale…»
Raskolnikov istus ja vaatas üksisilmi talle otsa.
«Meie maile», vabandamine familiaarsuses, prantsuskeelne «tout court» jne. jne. – need kõik olid iseloomu-
- ↑ Lühidalt (pr. k.).
315
