kas Porfiri Petrovitš, endiselt mööda tuba edasi-tagasi käies ja nagu püüdes oma külalise pilkude eest kõrvale hoiduda. «Mina, teate, olen poissmees, nii-öelda seltskondlikult harimatu ja tundmatu, lisaks veel arenemise lõpetanud inimene, tardunud inimene, tõug niisuke ja… ja… ja kas olete tähele pannud, Rodion Romanovitš, et meil, see tähendab Venemaal, ja eriti just meie Peterburi ringkondades, kui kaks tarka inimest, kes pole isekeskis liiga tuttavad, kuid kes nii-öelda vastastikku teineteist austavad, nagu meie kahekesi praegu teiega, kui kaks niisugust kokku saavad, siis ei suuda nad poole tunni jooksul kuidagi kõneainet leida, – kohmetuvad teineteise ees, istuvad ja häbenevad vastastikku. Kõigil on oma kõneaine, daamidel, näiteks… seltskondlikult harituil, näiteks neil, kes kuuluvad kõrgemasse ringkonda, kõigil on kõneaine, c’est de rigueur[1], aga keskmist tõugu inimesed nagu meie – on kõik häbelikud ja sõnakehvad… tähendab mõtlejad inimesed. Millest see tuleb, armuline härra? Kas puuduvad ühiskondlikud huvid või oleme liiga ausad, ei taha üksteist petta, mina ei tea. Mis? Kuidas teie arvate? Aga müts pange peost ära, nagu asutaksite aina minema, tõepoolest piinlik vaadata… Mina seevastu olen nii rõõmus…»
Raskolnikov pani mütsi käest ja jätkas vaikimist, kuulates tõsiselt ja kortsus kulmul Porfiri tühist ja segast lobisemist. «Tahab ta õige oma rumala lobaga tõepoolest minu tähelepanu võita või?»
«Kohvile teid ei palu, pole sünnis koht; kuid miks mitte meelelahutuseks viis minutit sõbraga istuda,» kädistas Porfiri vahetpidamata, «ja teate, kõik need ametikohustused… aga teie, noorhärra, ärge pange pahaks, et ma aina käin ja käin, edasi ja tagasi; vabandage mind, noorhärra, kardan väga teid haavata, kuid liikumine on mulle tingimata tarvilik. Kogu aeg istun ja nii hea meelega kõnnin viis minutit… hemorroid… võtan aina hoogu võimlemisega end ravima hakata; räägitakse, riiginõunikud ja tõelised riiginõunikud, isegi salanõunikud, hüppavad heal meelel üle nööri; vaat kuidas on meie ajal… tähendab, teadus… nii, nii… Mis aga puutub siinsetesse kohustustesse, ülekuulamistesse ja kogu sellesse vormilisse külge… teie ise, aus härra, arvasite heaks ülekuulamist meelde tuletada… siis, teate, härra
- ↑ Nii on juba kombeks (pr. k.).
319
