Rodion Romanovitš, tõepoolest ajavad need ülekuulamised mõnikord ülekuulajal endal rohkem aru segi kui ülekuulataval… Selle kohta, armuline härra, arvasite heaks hiljuti üsna õigesti ja teravmeelselt tähendada. (Raskolnikov polnud midagi selletaolist tähendanud.) Lähed segi! Tõepooolest lähed segi! Ja kõik on ju üks ja seesama, ikka üks ja seesama, just kui trumm! Praegu tulevad reformid ja meil muudetakse vähemalt nimetuski, hahahaa! Mis aga meie juriidilistesse võtetesse puutub – nagu teie teravmeelselt tähendasite –, siis olen sellega teiega täiesti ühel arvamusel. Noh, öelge ometi, kes siis kaebealustest, isegi kanepiriides talupoegadest ei peaks teadma, et teda hakatakse näiteks alguses kõrvaliste küsimustega uinutama (teie õnnestunud ütlust mööda), kuna pärast äkki otseteed lagipähe rabatakse, kirvesilmaga, hohohoo! just lagipähe, teie õnnestunud võrdlust mööda. Teie uskusite siis ikka tõepoolest, et korteriga tahtsin teid… ha… haa! Küll olete teie irooniline inimene. Noh, enam ei räägi! Ah jaa, õigel ajal, üks sõna kutsub teise välja, üks mõte teise, – teie arvasite heaks ennist ka vormi meelde tuletada, mis nimelt ülekuulamisse puutub… Aga milleks see vorm? Vorm, teate, on nii sagedasti lollus!… Mõnikord räägid ainult sõbralikult ja – on kasulikum. Ega vorm eest ei põgene, selles lubage, et teid rahustan; jah, ja mis on see vorm sõna tõsises mõttes, küsin teilt? Vormiga ei või uurijat igal sammul kitsendada. Uurija töö on nii-öelda vaba kunst, muidugi omamoodi kunst, või umbes nõnda… hahahaa?…»
Porfiri Petrovitš tõmbas pisut hinge tagasi. Ta puistas väsimatult mõttetuid tühje fraase, kord lipsata lastes mingisuguseid mõistatuslikke sõnakesi, et siis jällegi mõttetusse langeda. Ise ta peaaegu juba jooksis mööda tuba, ikka kiiremini ja kiiremini oma rasvaseid jalgu liigutades ja ikka maha vahtides, parem käsi selja taga, vasemaga aga veheldes ja kõiksugu liigutusi tehes, mis kunagi tema sõnade mõttele kuidagi ei vastanud. Raskolnikov pani äkki tähele, et ta mööda tuba joostes paar korda nagu ukse juures peatus, ainult silmapilguks, ja nagu kuulatas… «Kas ta õige ootab midagi või?» vilksatas Raskolnikovil mõte välguna peas.
«Aga selles on teil tõepoolest täiesti õigus,» haaras Porfiri jällegi sõnasabast kinni ja vaatas lõbusalt ning haruldase lihtsameelsusega Raskolnikovile silma (mistõttu see võpatas ja muutus otsekohe valvsaks), «tõe-
320
