ei ole? Mis te arvate? Näib, et täiesti: avaldan teile selliseid asju jumalamuidu ega nõua selle eest mingit tasu, ohhoo! Noh, nõnda siis, jätkan: teravmeelsus on minu arvates suurepärane asi; see on nii-öelda looduse ilu… ja elu lohutus, ja missuguste kunsttükkidega ta küll hakkama saab, nii et kus pagan see vaene uurija kõike võib aimata, liiatigi kui teda sagedasti tema oma kujutlus kaasa kisub, nagu see alati sünnib, sest ka tema on inimene! Aga vaesekese uurija loomus päästab hädast, selles ongi häda! Kuid just selle peale ei mõtlegi teravmeelsuse õhinas viibiv noorsugu, «kes astub kõigist takistustest üle» (nagu teie heaks arvasite eile kõige teravmeelsemalt ja kavalamalt väljenduda). Oletamegi, et valetab, see tähendab, inimene, üksiknähtus, inkognito, ja valetab väga hästi, kõige kavalamal viisil; näib, nagu oleks meil tegemist juba triumfiga, muudkui maitse oma teravmeelsuse vilja, kuid tema – napsti! ja just sel kõige huvitavamal, kõige skandaalsemal paigal langebki teine minestusse! Muidugi, oletame, et haigus, mõnikord on ka tubades sumbunud õhk, kuid siiski!… Siiski andis mõtte! Valetas teine võrratult, kuid loomust ei osanud arvestada! Siin peitubki see salakavalus! Teinekord, andudes oma mõistuse mänglevale teravusele, hakkab mõnda temas kahtlevat inimest ninapidi vedama, kahvatab nagu meelega, nagu mängides, kuid kahvatab juba liiga loomulikult, juba liiga tõepäraselt, ning jällegi äratas mõtte! Olgugi et lööb su esimene kord üle, aga öö jooksul mõtleb ka see teine asja järele, kuna ta ise on ju taibukas poiss. Ja nõnda igal sammul! Ja mis siis: ise hakkab ette jooksma, hakkab oma nina sinna toppima, kuhu pole vaja, hakkab vahetpidamata sellest rääkima, kuna ta aga sellest, millest vaja oleks rääkida, vaikib, laseb mitmesugused mõistukõned lendu, hahaa! Tuleb ise ja hakkab küsima: miks nad mind juba kord kinni ei võta? Hahahaa! Ja seda võib kõige teravmeelsema inimesega juhtuda, psühholoogi ja kirjanikugagi! Loomus on peegel, kõige läbipaistvam peegel! Vaatad ja imestad, nii see on! Aga miks te nii kahvatuks muutusite, Rodion Romanovitš, on ehk õhk sumbunud, aken lahti teha või?»
«Oh ei, rahustuge, olge head!» hüüdis Raskolnikov ja hakkas äkki laginal naerma. «Olge head, rahustuge!»
Porfiri jäi tema ette seisma, ootas ja hakkas ka ise tema järel naerma. Raskolnikov tõusis sohvalt ja katkestas äkki oma täiesti haiglase naeru.
325
