«Porfiri Petrovitš!» ütles ta valjusti ja selgesti, ehkki ta vaevalt oma värisevail jalul seisis. «Viimaks ometi näen ma selgesti, et teie tõepoolest kahtlustate mind selle vanaeide ja tema õe Lizaveta tapmises. Omalt poolt teatan teile, et see on mulle juba ammugi vastikuks läinud. Kui leiate, et teil on õigus mind seaduslikult taga kiusata, siis tehke seda, on teil õigus kinni võtta – siis võtke kinni. Kuid endale näkku naerda ja ennast piinata ei luba ma…»
Äkki hakkasid ta huuled värisema, silmad lõid hullustuses põlema ja seni tagasisurutud hääl lõi helisema.
«Ei luba!» hüüdis ta äkki ja lõi rusikaga kõigest jõust vastu lauda. «Kas kuulete, Porfiri Petrovitš? Ei luba!»
«Ah, issand, mis see siis jälle on!» hüüdis Porfiri Petrovitš nähtavasti täielikus hirmus. «Kulla Rodion Romanovitš! Kallike! Mis teiega ometi on?»
«Ei luba!» karjus Raskolnikov teist korda.
«Noorhärra, tasem! Kuuldakse ju, tullakse siia! Noh, mis me neile siis ütleme, mõelge ometi!» sosistas Porfiri Petrovitš hirmunult, lähendades oma näo Raskolnikovi omale.
«Ei luba, ei luba!» kordas Raskolnikov masinlikult, kuid ka äkki üsna sosinal.
Porfiri pöördus kiiresti kõrvale ja jooksis akent avama.
«Värsket õhku lasta! Ja vett oleks teile vaja, kullake, see on ju päris tõvehoog!» Ja ta tormas ukse poole, et lasta vett tuua, kuid siinsamas nurgas leidus veekarahvin.
«Noorhärra, jooge pisut,» sosistas ta veekarahviniga tema juurde tõtates, «ehk aitab…» Porfiri Petrovitši hirm ja kaastundmus olid niivõrd loomulikud, et Raskolnikov vait jäi ja metsiku uudishimuga teda hakkas silmitsema. Siiski, vett ta vastu ei võtnud.
«Rodion Romanovitš! Armsake! Te jääte nõnda oma mõistusest ilma, uskuge, äh! A-ah! Jooge nüüd! Rüübake pisutki!»
Ta sundis teda veeklaasi kätte võtma. Raskolnikov pidi klaasi masinlikult huulile tõstma, kuid nagu meelemärkusele tulles pani ta klaasi tülgastusega lauale.
«Jah, teil oli nagu tõvehoog! Nõnda saate, kullake, uuesti endise haiguse tagasi,» kaagutas Porfiri Petrovitš sõbraliku osavõtuga, kuid siiski ikka veel mingisugusel nõutul ilmel. «Issand, kuidas ei peaks ennast niisugusel korral hoidma? Dmitri Prokofjitški käis eile minu juures, – olen nõus, olen nõus, mul on mürgine iseloom, halb
326
