kõneaine, mis puutub kellukestesse: sellise aarde, sellise fakti (see on ju terve fakt!) andsin mina, kohtu-uurija, teile kabja ja karvadega välja! Ja teie ei näe selles midagi? Kui ma teid pisutki oleksin kahtlustanud, kas ma oleksin pidanud siis nõnda talitama? Otse ümberpöördult, oleksin pidanud alguses teie kahtlusi uinutama ja mitte märku andma, et mulle on see fakt juba teada; oleksin pidanud teid vastupidisesse külge meelitama ning siis äkki – nagu kirvesilmaga lagipähe (teie omad sõnad) ja lõksu ajama: «Aga, härra, mis te tegite tapetu korteris kell kümme õhtul, isegi peaaegu kell üksteist? Miks kõlistasite kella? Miks küsisite verest? Miks ajasite kojameeste pead segi ja miks kutsusite neid jaoskonda porutšiku juurde?» Nõnda oleksin pidanud talitama, kui mul oleks põrmukegi teie vastu kahtlust. Oleksin pidanud täiesti vormiliselt teid üle kuulama, läbi otsima ja võib-olla isegi areteerima… Tähendab, mul ei ole teie vastu kahtlusi, kui ma teisiti talitasin! Kuid teie olete kaine pilgu kaotanud ega näe mitte midagi, mitte midagi, kordan ma!»
Raskolnikov võpatas kogu kehast, nii et Porfiri Petrovitš seda liiga selgesti tähele pani.
«Aina valetate!» hüüdis ta. «Teie eesmärki ma ei tea, aga teie valetate… Ennist ei rääkinud te selles mõttes ja mul on võimatu eksida… Te valetate!»
«Mina valetan?» hakkas Porfiri Petrovitš sõnasabast kinni. Näis, nagu oleks ta ägestunud, kuid ta hoidis alal kõige lõbusamat ja pilkavamat nägu ja vististi ei muutunud mitte sugugi sellepärast rahutuks, missugune arvamus härra Raskolnikovil temast on. «Mina valetan?… Noh, aga kuidas ma teiega ennist talitasin (mina kui uurija), ise ütlesin teile ette ja andsin teile kõik abinõud kaitseks kätte, ise teile kogu seda psühholoogiatki kätte juhatades: «Nii-öelda haigus, sonimine, sügav meelepaha, raskemeelsus ja jaoskonna politseinikud» ja kõik see muu? Mis? Hehehee! Olgugi et kõik need – ütlen muuseas – psühholoogilised kaitseabinõud, ettekäänded ja kõrvalepõiked on äärmiselt nõrgal alusel ja pealegi veel kahe otsaga: «Nii-öelda haigus, sonimine, unistused, viirastused, ei mäleta,» see kõik on nii, kuid milleks siis, noorhärra, haigest peast ning sonides nimelt niisugused unistused viirastuvad, mitte aga teistsugused? Oleks võinud ju ka teistsugused olla? Eks ju? Hehehee!»
Raskolnikov vaatas uhkelt ja põlgusega talle otsa.
330
