firi Petrovitš, kuna ta jällegi Raskolnikovil pisut pealtpoolt küünarnukki käsivarrest kinni võttis ja ta ukse juures peatas. Nähtavasti muutus ta aina lõbusamaks ja vallatumaks, mis Raskolnikovi lõplikult enesest välja viis.
«Missugust üllatust? Mis see siis on?» küsis ta äkki seisma jäädes ja hirmunult Porfirile otsa vaadates.
«Väikest üllatust; vaat siin, istub teine mul ukse taga, hahahaa!» (Ta näitas näpuga vaheseinas oleva kinnise ukse poole, mis viis tema kroonukorterisse.) «Panin teise luku taha, et ära ei jookseks.»
«Mis see on? Kus? Mis?…»
Raskolnikov astus ukse juurde ja tahtis avada, kuid uks oli kinni.
«Kinni, näe, võti on siin!»
Ja tõepoolest näitas ta võtit, mille ta taskust võttis.
«Kõik see on vale!» hüüdis Raskolnikov, kes ennast tagasi ei suutnud pidada. «Valetad, neetud veiderdaja!» ja ta tormas ukse poole taganeva, kuid mitte sugugi kartva Porfiri Petrovitši kallale.
«Ma mõistan kõik, kõik!» kargas ta tema juurde. «Sa valetad ja ärritad mind, et ma end välja annaksin…»
«Aga rohkem ei võigi end välja anda, Rodion Romanõtš. Te sattusite ju hullustusse. Ärge karjuge, ma kutsun muidu inimesi!»
«Valetad, mitte midagi ei tule! Kutsu inimesi! Sa teadsid, et ma olen haige, ja tahtsid mind hullustuseni ärritada, et ma enda välja annaksin, see on su eesmärk! Ei, esita faktid! Mõistsin kõik! Fakte sul ei ole, sul on ainult närused, viletsad zametovlikud aimused!… Sina tundsid mu iseloomu, tahtsid mu hullustusse ajada ning pärast mind äkki rabada võmmide ja tunnistajatega… Sa ootad neid? Mis? Mida sa ootad? Kus nad on? Las tulla!»
«Noh, mis võmmid siin nüüd on, kulla noorhärra! Mis inimesele kõik pähe ei tule! Nõnda ei saagi ju vormi järgi talitada, nagu teie räägite, kallis, te ei tunne ju asja… Ega vorm eest ära jookse, küll te näete!…» pomises Porfiri ukse juures kuulatades.
Tõepoolest kostis sel ajal ukse taga teises toas nagu müra.
«Aa, tulevad!» hüüdis Raskolnikov. «Sa saatsid neile järele!… Sa ootasid neid! Sa arvestasid… Noh, anna nad kõik siia: võmmid, tunnistajad, mida aga tahad… anna! Ma olen valmis! Valmis!»
332
