enda juurde kutsuma niisugust isikut, nagu olete seda teie. Mul on teine eesmärk.»
Sonja istus ruttu toolile tagasi. Hallid ja vikerkaarelised paberrahad, mis olid alles laualt koristamata, välgatasid tal jällegi silme ees, kuid ta pööras ruttu pilgu kõrvale ning peatas selle Pjotr Petrovitšil; temale tundus äkki väga ebaviisakana, eriti just temale, vaadata võõrast raha. Ta tahtis pilgu peatada Pjotr Petrovitši kuldlornjetil, mida see vasemas käes hoidis, ja ühes sellega ka suurel tüsedal väga ilusal kollase kiviga sõrmusel, mis oli selle käe keskmises sõrmes, kuid äkki pööras ta ka siit oma silmad kõrvale ja et ta enam ei teadnud, kuhu vaadata, lõpetas ta sellega, et hakkas jällegi Pjotr Petrovitšile otseteed silma vahtima. See aga, endisest veelgi soliidsemalt vaikinud, jätkas nõnda:
«Eile oli mul juhus möödaminnes paar sõna õnnetu Katerina Ivanovnaga vahetada. Paarist sõnast oli küllalt mõistmiseks, et tema on… loomuvastases seisukorras, kui nõnda võiks öelda…»
«Jah… loomuvastases,» oli Sonja ruttu nõus.
«Või lihtsamalt ja arusaadavamalt öeldud – haiges seisukorras.»
«Jah, lihtsamalt ja arusaa… Jah, haige.»
«Nõnda. Niisiis, humaansuse ja, ja, ja nii-öelda kaastundmuse tõttu sooviksin mina omalt poolt millegagi kasulik olla, sest ma näen ju tema kurba paratamatut saatust ette. Nähtavasti oleneb ju praegu kogu see puruvaene perekond ainult teist.»
«Lubage küsida,» tõusis Sonja äkki toolilt, «mis teie eile heaks arvasite temale pajukist rääkida? Sest veel eile ütles ta minule, et teie olevat lubanud talle pajuki muretseda. On see tõsi?»
«Sugugi mitte ja pealegi on see teatud mõttes lollus. Ma tähendasin ainult ajutisele abisaamise võimalusele teenistuses surnud ametniku lesena, – muidugi, kui leiduks protektsioone, aga, nagu näib, mitte ainult, et teie kadunud isa aega täis ei teeninud, vaid tema ei teeninud viimasel ajal üldse mitte. Ühe sõnaga, kuigi lootus võiks olla, oleks see väga kahtlane; sest tõeliselt pole ju praegusel korral mingisuguseid õigusi abisaamiseks, vaid otse selle vastu… Aga tema mõtleb juba pajuki peale, hehehee! Väle prouake!»
«Jah, pajuki peale… Sest ta on kergeusklik ja hea-
354
