südamlik, ja headuse tõttu usub kõike ja… ja… ja… temal on niisugune mõistus… Jah… andke andeks,» ütles Sonja ning tõusis, et minna.
«Lubage, te pole veel lõpuni kuulanud.»
«Jah, pole lõpuni kuulanud,» pomises Sonja.
«Siis istuge ometi.»
Sonja kohmetus hirmsasti ja istus jällegi, kolmandat korda.
«Nähes tema niisugust seisukorda ühes õnnetute väikeste lastega, sooviksin mina, nagu juba ütlesin, jõudumööda millegagi kasulik olla, see tähendab, mida nimetatakse jõudumööda, mitte enam. Võimalik oleks näiteks tema heaks korjamisleht käima panna või nii-öelda loterii korraldada… või midagi selletaolist, nagu seda niisugustel kordadel ligimeste poolt sagedasti tehakse või ka kõrvaliste inimeste kaudu, kes tahavad aidata. Sellest tahtsingi teile teatada. See oleks võimalik.»
«Jah, hea küll… Selle eest jumal teid…» kogeles Sonja ja vahtis ainiti Pjotr Petrovitšile näkku.
«Seda võib, kuid… pärastpoole… see on, võiks juba täna algust teha. Õhtul saame kokku, arutame läbi ja paneme asjale nii-öelda aluse. Astuge nii kella seitsme paiku minu juurde sisse. Loodan, et ka Andrei Semjonovitš ühes meiega sellest osa võtab… Kuid… siin on üks asjaolu, mida peab enne hoolega meelde tuletama. Just selle pärast tülitasingi teid, Sofja Semjonovna, oma kutsega. Nimelt, minu arvamus on, et raha ei tohi Katerina Ivanovna enese kätte anda, sest see on hädaohtlik; selle tõenduseks on tänane matuselaud. Kuna homseks päevaks nii-öelda palukestki leiba tagavaraks pole ja… noh, ka jalanõusid ega kõike muud mitte, – ostetakse ometi jamaika rummi ja isegi vist madeirat ja, ja, ja… kohvi. Nägin seda läbi tulles. Homme langeb jällegi kõik teie kaela – kuni viimase leivakoorukeseni, see on juba mõttetu. Seepärast peab korjamislehtki, minu isikliku arvamuse kohaselt, nõnda olema toimetatud, et õnnetu lesk sellest mitte kui midagi ei teaks, niisama ka rahast mitte, vaid teaksite näiteks ainult teie. On see nõnda?»
«Ma ei tea. Ainult täna on ta nõnda, see on üks kord elus… ta tahtis nii väga mälestada, austada, meeles pidada… muidu on ta väga tark. Siiski, nagu soovite, ja ma olen teile väga, väga, väga… nemad on ka teile… ja jumal… ja vaesedlapsed…»
355
