Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/362

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

keegi öökuues, sest tal puudusid ju rõivad, kuid see oli nii ebaviisakas, et ta Amalia Ivanovna ja poolaka abiga viimaks välja küüditi. Olgu märgitud, et poolakas tõi kaasa kaks niisugust teist poolakat, kes polnud kunagi Amalia Ivanovna juures elanud ja keda polnud keegi kunagi varemini siin numbrites näinudki. See kõik mõjus Katerina Ivanovna närvidele väga halvasti. «Kelle jaoks siis tehti kõik need ettevalmistused?» Et ruumi võita, ei lastud lapsigi lauda, mis kogu toa täitis, vaid nemad aeti nurka kirstule, kusjuures mõlemad väiksemad pingile istuma pandi, kuna aga Polja kui vanem nende järele pidi valvama, neid söötma ja neil «nagu suursugustel lastel» nina pühkima. Ühe sõnaga, tahes või tahtmata pidi Katerina Ivanovna kõiki kahekordse uhkuse ja isegi kõrkusega vastu võtma. Eriti karmi pilguga mõõtis ta mõnda külalist ja kutsus kõrgilt teda lauda istuma. Millegipärast arvates, et kõiges on süüdi Amalia Ivanovna, hakkas ta äkki äärmiselt hooletult temaga ümber käima, mida see kohe tähele pani ja tundis end äärmiselt puudutatuna. Niisugune algus ei kuulutanud head lõppu. Viimaks ometi istuti lauda.

Raskolnikov tuli peaaegu sel silmapilgul, kui surnuaialt tagasi jõuti. Katerina Ivanovna oli tema tuleku üle hirmus rõõmus, esiteks sellepärast, et ta oli ainuke «haritud külaline» teiste seas ja, «nagu teada, valmistus ta kahe aasta pärast siinses ülikoolis professoriks hakkama», ning teiseks sellepärast, et ta enda matmiselt puudumist viibimata ja aupaklikult palus vabandada, sest kõigest oma soovist hoolimata ei olnud tal ometi võimalik surnuaiale ilmuda. Katerina Ivanovna kargas sõna tõsises mõttes tema kallale, pani ta enda kõrvale vasemale poole istuma (kuna paremal pool aset võttis Amalia Ivanovna) ja alalise mure ning hoole peale vaatamata, et toidud õigesti laiali kantaks ja et ükski ilma ei jääks, ning hoolimata oma piinavast köhast, mis teda kogu aeg hingetuks tegi ja vaevas ning viimase kahe päeva jooksul oli eriti hoogu võtnud, pöördus ta vahetpidamata Raskolnikovi poole ja tõttas poolsosinal temale oma kogunenud tundeid välja valama ning avaldama õiglast meelepaha äpardunud matusesöögi kohta, kusjuures meelepaha sagedasti vaheldus kõige rõõmsama ja tagasihoidmatuma naeruga külaliste, eriti aga perenaise üle.

«Kõiges selles on see kägu süüdi! Teie ju mõistate, kellest ma räägin: temast, temast!» Ja Katerina Ivanovna


362