näitas peaga perenaise poole. «Vaadake teda: jõllitab silmi, tunneb, et meie temast räägime, aga ei suuda aru saada, sellepärast ongi teisel silmad punnis. Fuu, öökull! Hahahaa!… Hihihii! Ja mis ta selle oma tanuga tahab näidata? Hihihii! Kas olete tähele pannud, et ta tahab kõiki arvama panna, nagu hoolitseks ta minu eest ja nagu teeks ta mulle oma siinolekuga au. Mina palusin teda kui korralikku naisterahvast pisut paremaid inimesi ja nimelt kadunud mehe tuttavaid kutsuda, aga vaadake, keda tema siia on toonud: mingisugused veiderdajad! Sopasabad! Vaadake seda krobelise näoga, see on nagu mõni kahejalgne nõlgnina! Aga need poolakad!… Hahahaa! Hihihii! Mitte keegi, ja mitte keegi pole neid varemini kunagi siin näinud ja ka minule pole kunagi silmi puutunud; noh, milleks nad on tulnud, küsin ma teilt. Istuvad kõik tähtsalt kõrvuti. «Pani, hei!» hüüdis ta äkki teisele neist. «Kas olete pliinisid võtnud? Võtke veel! Jooge õlut, õlut! Tahate ehk napsi?» Vaadake: kargas üles, kummardab, vaadake, vaadake: peab arvama, et päris näljas teised, vaesekesed! Pole viga, las söövad. Ei tee vähemalt müra, ainult… ainult tõepoolest, kardan perenaise hõbelusikate pärast!… Amalia Ivanovna!» pöördus ta äkki peaaegu kuuldavalt perenaise poole. «Kui teie lusikad juhtumisi ära varastatakse, siis mina nende eest ei vastuta, hoiatan juba ette! Hahahaa!» pöördus ta naerdes jällegi Raskolnikovi poole, näidates peaga perenaise pihta ja rõõmutsedes oma sõnade üle. «Ei saanud teine aru, jällegi ei saanud aru! Istub teine ammuli sui, vaadake: öökull, täielik öökull, uute lintidega emaöökull, hahahaa!»
Siin muutus naer jällegi väljakannatamatuks köhaks ja kestis oma viis minutit. Rätik sai pisut veriseks, pea läks higiseks. Vaikides näitas ta verd Raskolnikovile, ja niipea kui ta pisut oli saanud hinge tagasi tõmmata, hakkas ta jällegi suure vaimustusega sosistama, punased laigud palgeil:
«Vaadake, ma andsin talle nii-öelda kõige peenema juhatuse selle daami ja tema tütre kutsumiseks, te ju mõistate, kellest ma räägin? Siin on vaja kõige delikaatsemal viisil käituda ja kõige osavamalt talitada, aga tema tegi nõnda, et see sissesõitnud lollike, see upsakas olend, see tühine provintslane ainult sellepärast, et tema on mingisugune majori lesk ja tuli endale pajukit muretsema ning oma riidesaba mööda ametikohti lohistama, et tema
363
