Ometi tuli mul samal ajal veel küsimus pähe, et Sofja Semjonovna võib, enne kui märkab, õnnetul kombel ehk raha ära kaotada; sellepärast mõtlesingi siia tulla, teda välja kutsuda ja talle teatada, et temale pandi sada rubla taskusse. Kuid möödaminnes astusin enne Kobõljatnikovide numbrisse sisse, et neile viia «Üldine järeldus positiivsest meetodist» ja neile eriti Piderit’i artiklit soovitada (muide, samuti ka Wagneri oma); pärast tulin siia, aga siin oli juba see lugu! Noh, kas oleksid, kas oleksid võinud mul kõik need arutlused pähe tulla, kui ma tõepoolest poleks näinud, et teie talle sada rubla taskusse panite?»
Niisuguse loogilise järeldusega oma sõnarohkeid arutlusi lõpetades oli Andrei Semjonovitš väga väsinud ja isegi higi tilkus tal näolt. Ta ei osanud ju paraku hästi oma mõtteidki vene keeles avaldada (kuigi ta mingit teist keelt ei mõistnud), nii et äkki end nagu kurnatuna tundis, isegi nagu kõhnemaks muutus sellest advokaatlikust vägiteost. Ometi avaldas tema kõne väga suurt mõju. Ta rääkis niisuguse õhinaga, nii veendunult, et nähtavasti kõik teda uskusid. Pjotr Petrovitš tundis, et asi on halb.
«Mis puutub see minusse, et teil tulid mingisugused rumalad küsimused pähe,» karjus ta. «See pole tõendus! Te võisite seda kõike unes jampsida ja see on kõik! Mina aga ütlen teile, mu härra, et te valetate! Valetate mingisuguse viha pärast minu peale ja laimate mind ja seda nimelt sellepärast, et te olete pahane, miks mina teie vabameelsete ning jumalavastaste sotsiaalsete ettepanekutega nõus ei olnud, nõnda on asi!»
Kuid see keerutamine ei tulnud Pjotr Petrovitšile kasuks. Vastuoksa, igalt poolt kostis nurinat.
«Aa! Või sina torkad sinna!» hüüdis Lebezjatnikov. «Valetad! Kutsu politsei, mina olen valmis vanduma! Ainult üht ei mõista ma: milleks riskis ta niisuguse alatu teoga? Oh sind viletsat, alatut inimest!»
«Mina võin seletada, milleks ta niisuguse alatu teoga riskis, ja kui vaja, olen ka mina valmis vanduma!» ütles Raskolnikov viimaks kindlal häälel ja astus ette.
Ta oli pealtnäha kindel ja rahulik. Kõigile sai juba ainsastki pilgust selgeks, et tema teab tõepoolest, milles asi seisab ja mis oli toimunud enne praegusi sündmusi.
380
