rumalamini seisis Amalia Ivanovna oma ammuli suuga ega saanud millestki põrmugi aru. Ta nägi ainult niipalju, et Pjotr Petrovitš on kuidagi sisse kukkunud. Raskolnikov tahtis veel rääkima hakata, kuid teda ei lastud lõpetada: kõik karjusid ja surusid Lužini ümber, sõimates ja ähvardades. Kuid Pjotr Petrovitš ei löönud kartma. Nähes, et Sonja süüdistamine on juba luhta läinud, võttis ta lihtsalt häbematuse appi.
«Lubage, härrad, lubage; ärge tükkige ligi, laske läbi!» rääkis ta rahvahulgast läbi pugedes. «Ja palun mitte ähvardada, kinnitan teile, et siin ei sünni midagi, ja midagi te mulle ei tee, sest mina pole argade killast, teie aga, mu härrad, annate vastust, et vägivallaga varjate kuritegu. Vargus on enam kui avalikuks tehtud ja mina ajan asja edasi. Kohtus ei olda nii pimedad ja… purjus ja seal ei usuta kaht tuntud jumalasalgajat, mässajat ja vabamõtlejat, kes süüdistavad isikliku kättemaksmise tõttu, mida nad ise oma rumaluses omaks võtsid… Jah, lubage!»
«Et teie haisugi enam minu toas ei oleks; kolige välja ja meie vahel on kõik lõpetatud! Ja kui selle peale mõelda, et ma kõigest hingest püüdsin temale seletada… tervelt kaks nädalat!…»
«Ütlesin teile, Andrei Semjonovitš, ennist juba, et lähen ära, kuna teie mind tagasi hoidsite; nüüd lisan ainult veel juurde, et te olete lollpea. Soovin, et raviksite oma mõistust ja poolpimedaid silmi. Lubage, mu härrad!»
Ta puges läbi; kuid moonamuretseja ei tahtnud teda nii kergesti, ainult sõimusõnadega, välja lasta: ta haaras laualt klaasi, tõstis käe ja viskas sellega Pjotr Petrovitšit; kuid klaas tabas otseteed Amalia Ivanovnat. See kiljatas, kuna aga moonamuretseja, kes visates tasakaalu kaotas, raskelt laua alla prantsatas. Pjotr Petrovitš läks oma tuppa ja poole tunni pärast oli ta majast kadunud. Sonja, kes oli loomu poolest pelglik, teadis juba vareminigi, et temale on kergem kui kellelegi teisele liiga teha, kuna aga solvata võis teda peaaegu igaüks karistamatult. Ometi näis talle praeguse silmapilguni, et hädast võib kõrvale hoiduda ettevaatuse, tasasuse ja alandlikkusega. Praegu oli tema pettumus liiga suur. Muidugi võis ta kurtmata kõik ära kannatada, – isegi seda. Kuid esimesel silmapilgul hakkas liiga raske. Niipea kui oli möödunud esimene hirm ja kangestus ja kui ta
383
