Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/384

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

selgesti kõike mõistma ning taipama hakkas, rõhus tema südant, hoolimata oma võidust ja õigeksmõistmisest, piinav abituse ja solvangu tunne. Tal algas hüsteeria. Ja kui ta lõpuks enam ei suutnud kannatada, jooksis ta toast välja ning läks koju. See oli peaaegu kohe pärast Lužini lahkumist. Ka Amalia Ivanovna, keda tabas üldise naeru saatel visatud klaas, ei kannatanud võõral pidul saadud «kassiahastust» välja. Hullumeelsena kiljudes kargas ta Katerina Ivanovna kallale, sest ta pidas teda kõiges süüdlaseks.

«Korterist välja! Kohe! Marss!» Ja nende sõnadega hakkas ta kõiki kättepuutuvaid Katerina Ivanovna asju põrandale pilduma. Katerina Ivanovna, kes selletagi oli juba vaevatud, peaaegu minestuses, kargas kahvatuna ja hingeldades voodist üles (kuhu ta jõuetult oli langenud) ja tormas Amalia Ivanovna kallale. Kuid võitlus oli liiga ebavõrdne: Amalia Ivanovna lükkas oma vastase kui udusule kõrvale.

«Kuidas!? On sellest veel vähe, et meid halastamatult laimatakse – see loom tuleb veel mulle kallale! Kuidas! Mehe matusepäeval korterist välja, pärast minupoolset kostitamist ühes vaeslastega tänavale! Aga kuhu ma lähen?» ulgus vaene naine nuuksudes ja hingeldades. «Issand!» kisendas ta äkki välkuvail silmil. «Kas tõesti pole õiglust olemas? Keda peaksid sa siis kaitsema, kui mitte meid, vaeslapsi? Aga küllap näeme! Maailmas on veel kohus ja õiglus, mina otsin ta üles! Silmapilk, oota aga, sa jumalakartmatu loom! Poljake, jää sina lastega, ma tulen kohe tagasi. Oodake mind, kas või tänaval! Küllap näeme, kas on maailmas õiglust!»

Ja pannud pähe sellesama rohelise villase rätiku, mida Marmeladov oma vestluses oli nimetanud, puges Katerina Ivanovna üürnikkude korratust ja joobnud summast läbi, kes ikka veel toas seisid, ja jooksis pisarsilmil karjudes tänavale – mingisuguse ebamäärase eesmärgiga kusagilt kohe, silmapilk, maksku mis maksab, õiglust leida. Polja puges hirmunult koos lastega nurka, kirstu otsa, kus ta väiksemate ümbert kinni hoides, värisedes, ema tagasitulekut jäi ootama. Amalia Ivanovna jooksis mööda tuba, vingus, manas, pildus kõik, mis pihku sattus, märatsedes põrandale. Elanikud karjusid läbisegi; mõned lõpetasid hiljutise sündmuse arutamist, nagu nad seda mõistsid; teised tülitsesid ja sõimlesid, kolmandad hakkasid laulma…


384