«Mis sul on, Sonja?» küsis Raskolnikov ja tundis äkki, et ta hääl väriseb. «Kogu see asi tugines ju «ühiskondlikule seisukorrale ja sellega ühendatud harjumustele». Mõistsite seda ennist?»
Neiu näos peegeldus kannatus.
«Ainult ärge rääkige minuga nagu eile!» ütles ta vahele. «Olge head, ärge hakake… Nõndagi on piina küllalt…»
Ta naeratas kohe, kartes, et võib-olla ei meeldi see etteheide mehele.
«Ma jooksin ju rumalast peast sealt ära. Mis seal nüüd on? Tahtsin just sinna minna, aga mõtlesin ikka, et… teie tulete.»
Raskolnikov rääkis talle, et Amalia Ivanovna ajab neid korterist välja ja et Katerina Ivanovna jooksis kuhugi «õiglust otsima».
«Ah, mu jumal küll!» kargas Sonja üles. «Lähme ruttu…»
Ja ta haaras oma mantli.
«Igavesti üks ja seesama!» hüüdis Raskolnikov ärritatult. «Teil on mõttes ainult nemad! Jääge minuga!»
«Aga… Katerina Ivanovna?»
«Katerina Ivanovna juba teist mööda ei lähe, astub ise sisse, kui juba kord kodust välja jooksis,» lisas Raskolnikov pahaselt juurde. «Kui ta teid siit ei leia, jääte teie süüdlaseks…»
Piinavas kahtluses istus Sonja toolile. Raskolnikov vaikis, vahtis maha ja mõtles millegi üle järele.
«Oletame, et Lužin praegu ei tahtnud,» lausus ta Sonjale vaatamata. «Noh, aga kui ta oleks tahtnud või kui see talle kuidagi oleks kasulik olnud, siis oleks ta teid vangi pistnud, kui poleks juhtunud olema mind ega Lebezjatnikovi! Eks?»
«Jah,» ütles neiu nõrgal häälel. «Jah!» kordas ta hajameelselt ja ärevalt.
«Kuid ma oleksin võinud tõepoolest puududa! Lebezjatnikov aga – see sattus täiesti juhuslikult kohale.»
Sonja vaikis.
«Noh, aga kui vangi, mis siis? Mäletate, mis ma eile rääkisin?»
Jällegi ei vastanud neiu. Raskolnikov ei jõudnud ära oodata.
«Ma arvasin, et hüüate jällegi: «Ah, ärge rääkige,
386
