jätke järele!»,» naeris Raskolnikov, kuid nagu sunnitult. «Mis, jällegi vaikus?» küsis ta üürikese aja pärast. «Millestki peab ometi rääkima? Mul oleks nimelt huvitav teada saada, kuidas lahendaksite teie ühe «küsimuse», nagu räägib Lebezjatnikov. (Tal kippus kõik nagu segi minema.) Ei, tõepoolest, ma räägin tõsiselt. Mõelge, Sonja, et teie oleksite varemini juba Lužini kavatsusi teadnud (see tähendab – kindlasti), et nendega ta hukutab nii Katerina Ivanovna kui ka lapsed; teid ka muidugi (sest teie loete ennast, maksku mis maksab, nende lisanduseks). Poljake samuti… sest temal on sama tee. Noh, nõnda siis, kui see kõik antakse äkki teie otsustada: kumb peab maailmas elama; kas see või nemad, see tähendab – kas peab Lužin maailmas elama ja oma jälkust jätkama või peab Katerina Ivanovna surema? Kuidas te siis otsustaksite: kumb peab surema. Ma küsin teilt?»
Sonja vaatas rahutult talle otsa: talle tundus kindluseta ja ääri-veeri räägitud kõneviisis midagi erilist.
«Ma tundsin juba ette, et te midagi selletaolist küsite,» ütles Sonja teda uurivalt silmitsedes.
«Hea küll, olgu; siiski, kuidas te oleksite otsustanud?»
«Milleks seda küsida, mis on võimatu?» ütles Sonja vastikusega.
«Tähendab, parem elagu Lužin ja jätkaku oma jälkust! Isegi seda ei julgenud te otsustada?»
«Ma ei või ometi jumala tahtmist teada… Ja milleks küsite, mida on võimatu küsida? Milleks niisugused tühised küsimused? Kuidas võiks see juhtuda, et see oleneks minu otsusest? Ja kes on minu kohtumõistjaks pannud selle üle, kes peaks elama ja kes mitte?»
«Kui juba jumala tahtmine sekka lööb, siis pole enam midagi parata,» urises Raskolnikov tusaselt.
«Öelge parem otseteed, mis te vajate!» hüüdis Sonja piineldes. «Te sihite jällegi kuhugi… Kas te tõesti ainult piinamiseks tulitegi!»
Ta ei suutnud enam vastu pidada ja hakkas kibedalt nutma. Raskolnikov vaatas teda sünges tusas. Möödus viis minutit.
«Sul on õigus, Sonja,» lausus ta viimaks tasa. Raskolnikov muutus äkki; kadus tema tehtud-häbematu ja jõuetult väljakutsuv toon. Isegi hääl nõrgenes tal äkki. «Ise ütlesin sulle eile, et mitte andeksandmist ei tulnud ma paluma, kuid täna alustan just andeksandmise pal-
387
