vega… Lužinist ja jumala tahtmisest rääkisin ma iseenda pärast. Mina olin see, kes palus andeksandmist, Sonja…»
Ta tahtis naeratada, kuid tema nõrgas naeratuses ilmnes midagi jõuetut ja poolikut. Ta laskis pea longu ja kattis kätega näo.
Äkki käis tema südamest läbi imelik, ootamatu, mingisugune õel vihatunne Sonja vastu. Ja otsekui imestleks ja kardaks ta ise seda tundmust, tõstis ta äkki pea ja vaatas ainiti Sonjale otsa; kuid ta kohtas neiu rahutut, piinatud, murelikku pilku; siin oli armastus; Raskolnikovi viha kadus viirastusena. See polnud see; tema pidas ühte tunnet teiseks. See tähendas ainult, et see hetk on saabunud.
Jällegi kattis Raskolnikov kätega näo ja laskis pea longu. Äkki ta kahvatas, tõusis toolilt, vaatas Sonjale otsa ja istus sõna lausumata tema voodile.
Praegune silmapilk oli väga sarnane selle silmapilguga – tema kujutluses muidugi –, kui ta seisis vanaeide selja taga, kirves juba silmusest välja võetud, tundes, et enam «pole võimalik ainustki silmapilku kaotada».
«Mis teil on?» küsis Sonja, kes hirmsasti kartma lõi.
Raskolnikov ei saanud sõnagi suust. Mitte sugugi nõnda ei mõelnud ta teatada. Ta ei mõistnud isegi, mis temaga praegu sünnib. Sonja astus tasa tema juurde, istus tema kõrvale voodile ja ootas, üksisilmi teda vahtides. Neiu süda peksles tugevasti. Vaikimine muutus väljakannatamatuks; Raskolnikov pööras oma surnukahvatu näo neiu poole; tema huuled tõmbusid jõuetult viltu, püüdes nagu midagi öelda. Hirm käis Sonja südamest läbi.
«Mis teil on?» kordas ta, pisut mehest eemale nihkudes.
«Ei midagi, Sonja. Ära karda… Lollus! Tõepoolest, kui mõelda, lollus,» lausus ta inimesena, kes oleks nagu meelemärkuse kaotanud ja sonib. «Milleks tulin ma küll sind piinama?» lisas ta äkki juurde ja vaatas talle otsa. «Tõepoolest, milleks? Ikka ja jälle küsin seda endalt, Sonja…»
Võimalik, et ta juba veerand tunni eest oli endale selle küsimuse esitanud, kuid praegu rääkis ta seda täielikus jõuetuses, vaevalt midagi enda ümber märgates ja tundes vahetpidamata kogu kehas värinat.
388
